Küpsetamata šokolaaditort ehk seda kassid ostaksid.

No tegelikult ma ei tea, kas kassid seda kooki või torti või maiust ostaksid, kas neil selleks üldse raha on, aga valminud ja pikalt külmas olnud kooki limpsides tekkis küll soov nurruda, mõnust.
Tegelikult oma lemmikšokokooki tehes olen ammu juurelnud, kas seda tasukski küpsetada, sest tainast mekkides maitseb ta küpsetamatagi hea.
Aga veel parema mooduse ahjuta šokokooki teha leidsin
Adeline raamatust.

Küpsetamata šokolaaditort

Ained:200g šokolaadi, 200g lauavõid või Bonat, 200g tolmsuhkrut, 6 munarebu, lusikatäis kirjut suhkrut.
Kausiga pannakse šokolaad ahju sulama, valatakse üle pehmeksläinud šokolaadi 3spl. keevat vett, segatakse väikese puulusikaga, kuni on täiesti sulanud; lauavõi hõõrutakse vahuks, juurde pannakse leotatud šokolaad, tolmsuhkur ja 6 munarebu, segatakse kuni segu läheb kergeks. Valmistatud taigen pannakse mandli- ja söögiõliga määritud lahtikäivasse vormi, ritutatakse kirjut suhrut üle ja kui taigen on kuiv ja laseb ennast lõigata, võetakse ta vormipõhjast välja ning seatakse ilupaberile.

Ise otsustasin esialgu katsetada poole kogusega. Seega võtsin

100g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
100g toasooja võid
70g tuhksuhkrut
3 munarebu
2spl konjakit
kaunistuseks granaatõunaseemneid, mündilehti.

Ahju paneku asemel sulatasin tükeldatud šokolaadi vesivannil ja veega küll ei julgenud mängima hakata.
Tänapäeval, kui abiks on igatsugu kodumasinad, õnneks või kahjuks, jääb osa "käsitööst" tegemata. Nõnda lasin ka mina köögikombainil raskema töö ära teha.
Ajasime seega koos või vahule, seejärel lisasin šokolaadi, suhkru, munarebu ja isetegevuslikult konjaki. Minu arust on iga šokolaadikoogi puhul sutsuke konjakit peaaegu, et kohustuslik.
Masin vahustas taigna õhuliseks. Minu ülesandeks jäi vaid taignanoolijaga kogu maiuse küpsetuspaberiga kaetud ja võiga määritud lahtikäivasse vormi kaapimine.
Loomulikult ei suutnud maitsmisest loobuda ja väga hea, et suhkrukogust vähendasin, sest ka 70 grammiga oli magusust kui palju. Seetõttu otsustasin koheselt ka suhkruga kaunistamisest loobuda ning valisin magususe tasakaalustamiseks hapukad granaatõunaseemned.
Edasi läks kõik Adeline õpetusest lahku, sest koogi kuivamise asemel läks ta külmikusse tahenema. Mõned tunnid hiljem Jaaniga torti proovides oli mõlemil vaid üks sõna - suussulav. Aplus käskis kogu koogi korraga pintslisse panna, arukas mõistus, kes kaloreid loeb, käskis piirduda vaid piisakesega.
Ja seetõttu jagame kooki täna lausa nelja sõbraga.
Samast taignast, kui ta jahedas piisavalt hangunud, annaks jõululauale ka trühvlid veeretada. Kaunista näiteks jahvatatud mandlite või muu meelepärasega ja hoia enne serveerimist  külmkapis.

 

Vaesed rüütlid ehk pain perdu.

Seda imelihtsat saia praadimise retsepti olen ma Adeline raamatus juba kaua piilunud. No aga paistab see nii tavaline, et kaua kaalusin, kas ikka teen järele. Tavaline, aga unustatud vana, sest tuleb ausalt tunnistada, et terve oma täiskasvanuks olemise aja jooksul pole ma vaeseid rüütleid valmistanud.
Meelel ja keelel on küll maitsed sellest roast kui ema meile mõnel kiirel nädalavahetusehommikul neid pannkookide asemel praadis.
Ja isegi sellist lihtsat rooga on võimalik pisikeste nüanssidega põnevamaks muuta.
Soovitan siiralt laupäeva või pühapäeva hommikul järele teha :)

Vaene rüütel
Ained: 2 poola saia, 2/3l piima, 1 muna, 3/4 klaasi suhrut, mõni mandel, 50g võid või Bonat.
Saia ümbert riivitakse kooruke, lõigatakse sai viiludeks, soojendatud piimasse klopitaks 1 muna ja suhkur. Selles piimas leotatakse saiaviilud laial vaagnal, pööratakse riivsaias. Magusmandli-triibud pistetakse igasse saiaviilu ja pruunistatakse pannil võiga.

Selle retsepti puhul ei muutnud ma suurt enamat kui pisut koguseid.
8 viilu saia
2dl piima
1 muna
2tl suhkrut
mõned tükeldatud mandlid
50g võid





Riivisin viilude ümbert kooriku ja jätsin selle paneerimiseks. Kloppisin muna suhkruga, lisasin sooja piima ja kloppisin korralikult läbi. Toppisin igasse saiaviilu mõned mandlitükid ja leotasin muna-piima segus viile, kuniks kogu vedelik imendus. Paneerisin ettevaatlikult (sest saiad olid üsna pehmed) viilud riivsaias ja praadisin parajalt säriseval pannil kuldpruuniks. Väheke pohlakastet ja tuhksuhkrut ning mõnus suutäis oligi valmis.
Jaan lisas tunnustavalt: "Pannkook, mis pannkook!" Hummerkoer noogutas nõusolevalt ja arvas, et oleks pidanud rohkem saiu tegema.

Pruunistatud kaalikad ehk midagi imelihtsat.

Pole parata, täna räägime taas kaalikast. Eilse halloweeni puhul oleks ehk pidanud pigem midagi kõrvitsast meisterdama, aga kuna suurem osa oktoobrist on nii või teisiti kõrvitsatoitude katsetusi täis ja proua Adelinel peale marineeritud kõrvitsasalati muid kõrvitsaretsepte ei paistnud ja kaasa Jaan äkitsi leidis, et ta hõrgu talleliha kõrvale kaalikat igatseb, siis tegimegi seda.
Õnneks jäi raamatust täitsa pisut omamoodi retsept silma, mille pealkirjaks
"Pruunistatud kaalikad".
AIned:1/2klaasi suhkrut, 100-200g võid või Bonat, 3-5 keskmise suurusega kaalikat.
1/2klaasi suhkrut pruunistatakse kuivas pajas, selle juurde pannakse võid või Bonat. Kui suhkur ja või on sulanud, lisatakse juurde 3 keskmist kooritud ja ühesuurust kandilisekslõigatud kaalikat ja hautatakse pruunika ja pehmeks ilma vett lisamata. Lõpuks pannakse maitse järgi soola. Süüakse praadide või aedviljakotlettidega.

Meie perele piisas muidugi ühest pisemast kaalikast, mis sai kooritud, pestud ja kuubikuteks lõigatud. Suhkrut pajasse läks pisut rohkem kui pool supilusikat. Eks see suhkru pruunistamine, ilma et ta lihtsalt paja põhja ei kõrbeks, on paras tulega mängimine. Pean silmas pliidi kuumust, mis pigem madalam, et suhkur kenasti sulaks ja jumet võtaks. Võid lisasin silma järgi, umbes 60 grammi ja suurendasin kuumust. Lisasin segusse kaalikatükid, segasin korralikult läbi ja lasin keskmisel kuumusel, kaane all, aeg-ajalt segades neil pool tunnikest haududa. Lõpuks sool ja omalt poolt pisut musta pipart ka ning lambakõrvane oligi serveerimiseks valmis.
Lihtne roog, mis tuletas meelde lapsepõlva, kus ema koduköögis pea samamoodi kaalikat tegi, aga mäletamist järgi suhkruta, ainult võiga.