Sibulaklops.

Oli näha, et ainult juurikatest ja puuviljadest meie kodus söönuks ei saa. Ja kuna eile maandus mu köögilauale noore lihaveise, õigem oleks öelda, et suisa vasika, korralik kintsutükk kaaluga pisut üle kuraditosina kilo, siis peale liha tükeldamist lubasin, et uuel päeval ikka praadi ka saab.

Avasin Adeline raamatu umbropsu ja silma jäi roog nimega "Sibulaklops". Lasin silmad kiirelt üle ja sattusin tagasi lapsepõlve kui taoline roog tihi õhtulaual oli. Meenusid pliidi all praksuvad halud ja panniga sealsamas askeldav ema, ninasõõrmed täitusid värskeltpraetud liha hõnguga, millele lisandusid säriseval pannil viimast lõppvaatust (hapukoort) ootavate sibulate aroom
Aga kuna ma seda viimati sõin ... ei meenunud mitte. Ja häbi tunnistada, aga oma teadlikus kokkamiselus olin selle imelihtsa ja samas imemaitsva ning karta on, et hirmrammusa retsepti sootuks unustanud.


Sibulaklops
Taandasin alretsepti, mis mõeldud kaheksale - kümnele kahele ja poolele ning võtsin
350g liha (Adelinel oli kirjas veise sisemise reie liha ja usun, et umbes sellest kandis ka minu tükike lõigatud oli),
lisaks veel:
25g võid
soola
pipart
1 suur ja 1 pisike sibul
näpuotsaga jahu
1 suur spl hapukoort (tegelikult peaaegu kaks ja tegemist rammusa 30%-lise koorega)
Lõikasin liha ristikiudu kuueks õhukeseks viiluks, kloppisin lihahaamriga õhukeseks, maitsestasin vähekese soola ja pipraga. Pruunistasin pannil või ja praadisin kiirelt lihatükid mõlemalt poolt pruuniks.
Samale pannile läksid poolitatud ja õhukeselt viilutatud sibulad ning praadisin neid paari minuti jooksul jumekaaks, lisasin jahu, segasin läbi, valasin sekka sorts vett ja lisasin hapukoore. Kui kaste kergelt mullitama hakkas, valasin kastme lihale. Kuna soovitus oli süüa klopsi kartuli või aedviljaga, valisin ma viimase tervislikuma tee - punase kapsa salati. Seegi "Moodne perenaine" raamatust.

Punakapsasalat

Pean ausalt tunnistama, aga siiamaani pole punakapsa mulle positiivset maitseelamust tekitanud.  Aga vaatame siis, mis temaga proua Adeliine retseptis juhtub.
Meie väikse pere tarbeks rehkendasin alljärgnevad kogused.

 

Pool pisemast punakapsast (250g)

1l vett
40g soola
1dl hapukoort
1tl inglise sinepit
Pisut sidrunimahla
Suhkrut

Kapsas puhastatakse juurest ja lõigatakse õhukesteks triipudeks ning lastaks soolvees mõni tund seista. Mina hoidsin lausa üleöö. Soolvesi valatakse läbi sõela, kapsas pigistatakse kätega hästi kuivaks ning segatakse hapukoore kastmega.

Kõik serveeritu maitses erapooletutele hindajatele, Jaanile ja Hummerile, hirmhästi. Mulle ka, kuigi pisukene süütunne nii koorese õhturoa pärast sundis ennast peale laua koristust õueriietesse ja jalutama.
Küla oli vaikne. Nagu juba terve talve olin tähele pannud, hubises ühe talveunne unustatud majakese õuel küünlaleek. Mõnest harvast aknast kumas lambituli. Üksik jalutaja suure valge koeraga ilmus käänaku tagant. Tundus, et olime kõik kolmekesi pisut ehmunud kohtumisest. Vaikne tere ja jalutasime omavalitud radu edasi. Kõrvulukustav vaikus, ja siis mere poolt, mahajäetud varemetes konservitsehhi kandist kostus huikamine. Tardusin seisma, et lumekrudin sammudest ei häiriks kõrva. Kurblik uhhuu jätkus kindlate vahedega. Öökull, talvel? Või olid need kadunud kalameeste hinged, ke tuuletus öös oma lugu laulsid ...