Seenekotletid ehk meil nendes rohkem liha kui seeni.

„Mis sa nende šampinjonidega mõtled teha?“ uuris Jaan kui koduses Konsumi poekärus seenekarpi märkas. Seenekotlette, kõlas minupoolne kiire vastus ja nähes, kuidas kaasa silmad kurvaks muutuvad ning mõeldes, mida sellest arvaks Hummerkoer, lisasin kiirelt, et koos pisukese hakklihaga. Ennetamaks järgmist küsimust: „Kust selline mõte tuli?“ jätkasin kiirelt, et idee tuleb taas Adeline raamatust, kuna süda juba valutab, et taolise teotempuga ei jõua ma küll EV sajandaks sünnipäevaks saja retseptiga uhkustada.

„Aga paneme ikka hakkliha rohkem kui seeni,“ lisas Jaan kahte 240 grammist karpi haarates. „pealegi tegu ju sigalihast delikatesshakklihaga, mis täiesti taljesõbralik!“

Kass võtku, kas peale minu, kes kaalu jälgib ja Hummeri, kes kaalu ei jälgi, kavatseb ka Jaan kaalu järgima hakata ...
Seetõttu, et me kõik kaaluga pahuksis oleme, otsustasin, et kotlettide kõrvale jääb hapukoorekaaste ja kartulid serveerimata. Seeasemel keetsin Adeline õpetuse järgi kimbu rohelisi spargleid – jaa, ärge imestage, sparglid olid esimese eesti  aegsel toidulaual täiesti tavalised ja kõrvale mikserdasin jogurtist,majoneesist, karulaugust ning siirupistest ingverilaastudest omapärase kastme ( see küll  päris omalooming ).

Adeline retsept

Ained: 2 1 seeni, 300 g lahja sea- või vasikaliha, 1—2 sibulat, 1—2 peotäit riivsaia, pipart, soola, 1 muna, 75 g võid või Bonat, 1/2 kl. hapukoort, 1 lusikatäis jahu.

Seened puhastatakse, kupatatakse keevas vees (sampinjone ja puravikke ei kupatata), pestakse külma veega, ning lastakse liha sibulatega läbi lihamasina. Selle segu juurde pannakse muna, tarviduse järgi riivsaia, pipart ja soola ning 1 lusikatäis sulatatud võid. Vormitakse ümmargused kotletid, praetakse pruuni võiga väikesel tulel vähe aega, praadimisest järelejäänud võist valmistatakse kaste. Antakse lauale keedetud kartulitega.

Meil siis:
Ja jätkuks sellest küll kuuele
250g šampinjone
480g notsu delikatesshakkliha
Pool suuremast punasest sibulast
Väheke kuivanud saiakontsu
1 muna
Sool, pipar
Spl sulavõid
Oliiviõli praadimiseka

Kuna mul endiselt ei ole korralikku vändaga hakklihamasinat (kuigi ühel ööl õnnelikus unes keegi tundmatu kinkis mulle siidpaberisse pakitud lihamasina ja mida ei saanudki tööle, kuna lõiketera asemel oli miski elektrooniline vidin), siis tuligi osta valmis hakkliha. Seened sai tükeldatud ja saumikseriga korralikuks pastaks vuristatud, sibul hää noaga peenikeseks hakitud, saiakonts soojas vees pehmeks leotatud. Segasin kõik nimekirjas olnud komponendid, v.a. oliiviõli, kotletitaignaks ja sain kokku 13 parajat pätsikest. Praadisin keskmisel kuumusel mõlemilt poolelt pruuniks  ja serveerisin koos keedetud sparglite ja karulaugukastmega. Maitses metsikult seenene, seega sain Adelinelt tänuväärse idee, mida siis oma pere järgi kohendasin.

Siinkohal ka Adeline spargliõpetus.

Spargel

Ained: 1 kg sparglit, soola, 2 lusikatäit võid või Bonat ja kaste nr. 206 järgi.
Spargel kaabitakse puhtaks ja keedetakse vähesoolatud keevas vees pehmeks. Sõelal nõrgub spargel, valatakse pruunistatud võid, Bonat või sparglikastet üle ja antakse kohe lauale prae, keele või singi juurde.
M ä r k u s : Väljakasvanud spargel on kõva, seda tarvitatakse suppides.

Ja kõikse lõppu mu väge täis karulaugukaste:

30g karulauku

4spl jogurtit
2spl majoneesi
2 õhukest viilu siirupis marineerunud ingverit

Hakkisin karulaugu kaussi, lisasin ingveri ja mikserdasin nad saumikseriga peeneks, lisasin jogurti ja majoneesi ning lasin veel miksril tööd teha. Ilusama tulemuse nimel surusin kastme läbi peenikese sõela.

Ja no katsu sa kaua kirjutada kui mere peal kolm haigrut usinalt üksteisele külge löövad ja õue peal kaks ristparti pulmatantsu teevad  ning loojang oma karjuvas ilus üle mere koju kätte tuleb J

Täidetud munad ja lehesalat ehk tagasi argipäeva.

Nüüdseks on kõik munad värvitud, suur osa neist katki koksitud ja väiksem osa kõõritab endiselt kurvalt ja küsivalt vastu , et mis meist nüüd saab. Lihtne võimalus on Adeline poolt pakutud täidetud munad. Meie ehtisime nad vastavalt proua soovitusele kiluga (ikka selle enda soolatet-vürtsitet), aga kindlasti võib neid kaunistada kalamarja, tükikese vinnutatud singi ja muu meelepärasega, mis käepärast on. Ja miks mitte ampsata kõrvale lihtsat lehesalatit, mille huvitavam komponent on hapukoorekaste.

Viimase „pühademunana“ korjas kaasa Jaan pihku toibuma aknasse põrutanud särava rohevindi. Meie suureks rõõmuks ei läinudki kaua, kuniks lind pisikese tänusirinaga kivimüüri taha omade sekka lendas.

Lehesaiat ehk peasalat

I Salat puhastatakse ja pestakse kergesti külmas vees liigutades lehthaaval ilma pigistamata puhtaks. Salat nõrgub sõela peal. Salati hulga järgi segatakse umbes 3/4 klaasi paksu hapukoort (võib ka koore hulka vähe piima lisada), 1—2 spl. suhkru, noaotsatäie soola, peenekshakitud tillilehtede, sinepi ja vähese äädikaga. Salatilehed nopitakse pooleks või kolmeks (suuruse järgi) ja pannakse salatikaussi.

Ülalnimetatud kaste valatakse siis, kui toit on tarvis lauale viia, lehtedele, kergesti läbi segades.

Lehesalat

Pott lehtsalatit

Kaste

2dl hapukoort (Smetana)
1tl suhkrut
Noaotsaga soola
Kimbuke tilli
Pisike peotäis karulauku (kui seda ei ole, asenda murulauguga)
1/2spl sinepit (dijoni)

Sorts sidrunimahla

Kaunistuseks hakitud kõvaks keedetud muna

Midagi rohelist peab tärkava looduse ajal lihavõttelaual kindlasti olema ja mind inspireeris  Adeline raamatu lehtsalat just tänu selle juurde tehtavale hapukoorekastmele. Kaasajal pigem kasutame ju salatikastmeks tervislikku oliiviõli, aga peale pikka paastu võib end pisut rammusama kastmega rõõmustada. Usun, et enam-vähem taoline oli ka mu lapsepõlvekodus ema poolt kokku segatud salatikaste.

Vajadusel pese ja nõruta salat ning rebi ta sobivate tükkidena  serveerimiskaussi, raputa salatile hakitud muna. Sega kokku salatikaste, selleks haki till ja karulauk peeneks,  ja serveeri ta eraldi kausikeses, et iga sööja saaks oma salatile lisada meelepärase koguse.

Täidetud munad

Ained: 6 muna, spl. võid või 1/4 tassi söögiõli, sidrunimahla, sinepit, 1/2 tl. suhkrut ja soola, 4 kilu, ehtimistarretist nr. 212, 1/2 klaasi hapukoort. 6 muna keedetakse kõvaks, kooritakse ja lõigatakse pikuti lõhki. Rebu võetakse välja ja hõõrutakse lusikatäie võiga või  ¼ tassi söögiÕliga, mida juurde t i l g u t a t a k s e kuni segu läheb täitsa siledaks. Juurde lisatakse sidrunihapet, sinepit, vähe suhkrut ja soola. Segatud munarebu määritakse siledalt munavalge ümbruse sisse. Madalale vaagnale valatakse soola ja vähese suhkruga ning sinepiga segatud vahukoor, sellele seatakse täidetud munad (valge ülespoole), igale munale pannakse pikk tükk kilu, ehtimistarretisest lõigatakse ribad ja kaunistatakse nendega munade vahe, serva pannakse petersellilehti.

Täidetud munad

4 muna

4 kilu
2spl head oliiviõli
1/2spl sidrunimahla
1tl sinepit
Pisut soola ja musta pipart
Veidi eelmise retsepti järgi kokku segatud hapukoort

See lihtne retsept Adeline raamatust sobib eelkõige peale lihavõtteid. Siis kui munade koksimisest on juba kõrini, aga mõned värvilised vaatavad endiselt külmkapist küsivalt otsa. Ja siin sai taas praktiliselt originaalretsepti järgi toimetatud.

Keeda munad kõvaks, jahuta külmas vees, koori ja lõika pikuti pooleks. Eemalda munakollased.  Mina hõõrusin nad suisa läbi sõela kaussi. Lisa vähehaaval segades oliiviõli ja viimaks maitsesta sidrunimahla, sinepi ja soola – pipraga. Täida seguga munavalged, aseta nad maitsestatud hapukoorega määritud vaagnale. Fileeri kilu (võin uhkusega lisada, et meie kilud olid mu enda vürtsitatud-soolatud) jaga filee pooleks ja kaunista munad fileedega. Raputa peale murulauku.

 

 

 

Juustukangid ehk mida teha lummemattunud aprillipäeval.

Tänane valge „õudus“ akna taga vastukaaluks eilse tärkava roheluse, sinilillede ja linnusädinaga meenutab kangesti „Kaunitar ja koletis“ filmimaailma. Oleksime kui kogu külaga ümber paigutatud igavesse talve neetud koletise lossi. Või on siin tegemist viimase mitme aasta lihavõttenõidusega, kus ongi ette nähtud, et seda kaunist ärkamis- ja uuestisünniaega tuleb tervitada kaamoslikku lumme mattudes.
Päris kummaline on meenutada ühte lihavõttepüha, nojaa – see jäi küll peaaegu, et aprilli viimastele päevadele ja olime hoopiski Lõuna – Eesti kuppelmaastike vahel ringi sõitmas. Puud uhkustasid hiirekõrvasuuruste rohelehtedega, üksikul metsateel, mida palistasid ülaseväljad, jalutas stoilise rahuga vastu üleelusuurune (lihavõtte)jänes. Meie äkkpidurdunud autot nähes ei kalpsanud ta mitte hirmunult minema, vaid jäi rahulikult keset teed seisma, kergitas end tagajalgadele ja ausõna nägime, kuis viibutas esikäppa, nuhutas ninaga ja pomises mokkade vahelt: „Häid pühi!“ Seejärel vajus rahulike hüpetega ära metsatukka, vasakule.
„Kuule, minu arust oli tal munakorv ka kaasas,“ sosistasin hämmeldunult sama hämmeldunud mehele.
Jätkasime teed, kuni jõudsime pisikese järveni. Kuum ilm ja kõnelevad jänesed suisa nõudsid jahutuse järele ning pulmitsevate konnade keskel  nautisime kevade esimest suplust meiegi.
Oojaa, praegu, 13. aprillil ja lihavõtte neljapäeval, kus õue minnes võib pea põlvini lumme vajuda,  tundub, et kogu lugu oli lihtsalt üks ilus unenägu.
Õnneks on tuju tõstmiseka alati üks võimalus. Midagi uut ja huvitavat kokata.
Juustukangid Adeline raamatust oli plaanis varem või hiljem järele teha ja kuna kodus oli nii juust, või kui ka jahu olemas, saigi sellest tänane „ülesanne“.

Juustukangid

(8—10 in.)
Ained: 200 g šveitsi juustu, 200 g võid või Bonat, 300 g sõredat jahu, pipart ja, kui tarvis, soola, 300 g Taimit.
Riivitud šveitsi juust, või, jahu ja noaotsatäis pipart kastetakse külmas ruumis puulusikaga hästi kindlaks taignaks.
Taigen seisab 2 tundi külma käes, rullitakse saialaual sõrmepaksusteks kangideks, lõigatakse umbes sõrmepikkusteks tükkideks ja pannakse k ü l m a k o h t a plaadile
umbes 1/2 tunniks seisma ja keedetakse siis vähehaaval keeva Taimi või rasva sees helepruuniks. Tarvitatakse eeltoiduna või rammuleeme juurde.

Meie juustukangid

100g parmesani juustu

100g külma võid
150g jahu
Pisut soola
Musta pipart
Mõned piri-piri kuivatatud kaunad
Oliiviõli
Riivisin juustu ja seda sai tehtud koer Hummeri valvsa pilgu all, et tükikestki vajalikust kraamist riivi asemel mu suhu ei satuks. Tõele au andes tuleb tunnistada, et hoogsa töö käigus sattus pisut juustupuru ka põrandale, kuid Hummerkoer hoolitses koheselt, et miskit maha vedelema ei jääks.
Juust läks taignakaussi, kuhu tükeldasin ka või, mõõtsin õige koguse jahu ning maitseained. Tšilli siin taas omalooming, aga usun, et annab kangikestele vajalikku särtsu juurde.
Lasin taignasegajal minutit kümme oma tööd teha, kuniks kausis oli ühtlane puru, mille omakorda käte vahel tihkeks pallikeseks sõtkusin ja toidukile all paariks tunniks külmkappi unustasin.

Esimene jama: külmkapikülmana oli tainas nii kõva, et temaga miskit peale ei saanud hakata. Seega hoidsin teda soojas, aegajalt proovides, kas ta allub mu mudimisele. Pisukese raskusega sai nad seejärel pulkadeks voolitud.

Teine küsimärk – kui tainas koosneb jahust, võist ja juustust, siis minu arust rasvas või õlis keetmisel kokku püsima ta ei jää. Seega terve mõistus soovitas neid pulgakesi pigem ahjus küpsetada. Enamusega nii tegingi, asetades plaadi kangidega 200 kraadisesse ahju umbes 15 – 20 minutiks küpsema.
Samal ajal proovisin paari kangi pruunistada tulises oliiviõlis ning nagu kartsingi, lagunesid nad seal lihtsalt ühtlaseks puruks laiali.
Loomulikult tehakse tänapäevaseid moodsaid juustupulki hoopis teisiti ja õlis küpsetamise taigna koostises on pigem juust, muna ja jahu ning küpsetist paneeritakse ka enne õlisse kastmist riivsaia sees. Aga minu ülesandeks oli katsetada algupärase retseptiga. Ning seekord tundub, et Adeline kas lihtsalt kopeeris miskit retsepti kontrollimata, kuidas see välja tuleb või oli ta mõned vajalikud koostisosad unustanud või tegelikult olekski pidanud neid pulki ka sealses retseptis ahju panema.
Aga ahjust tulnuna olid nad patuselt head ja tuldpurskavalt vürtsikad sobides ideaalselt klaasikese hää veiniga, seetõttu soovitan, kui soovite järele teha, siis pigem minu retsepti katsetades.

Keetmata pasha ehk lihavõttejänes.

Kuigi allpoololeva lookese kirjutasin oma „Püssiga köögis“ raamatusse, siis lihavõtte
eel  julgen seda ka siinses blogis korrata. Paljudel lugejatel ikka siis mu enda jaoks
lemmikuks kujunenud retseptiraamat kodus on J

Lihavõtte jänes.
Papsi sugulane Vollionu oli täitsa oma nime väärselt üle võlli onu. Kuldses keskeas mees, kodus kolm korralikku last üles kasvatatud ja köögis armastav proua, oli tõeline pidude hunt. Alati esimene naisi tantsule tirima või siis lauluviisi üles võtma. Mulle tundus, et minu ema äratas tas soojemaid tundeid kui mõistlikule abielumehele kohane. Sest miks muidu üllatas ta ema kõikvõimalike pehmelt öeldes kummaliste kinkidega. No ühest noorest kukest, kellega mees ühel külmal veebruariööl meile külla saabus – abitu kukk kaenaltpidi pihus ehk jutustan siin edaspidi omaette loo. Sest siinse loo peategelane on hoopiski jänes.
Munapühi ootasime igal aastal innukalt. Me lastena küll ei seostanud seda kellegi surmaga ja sellele järgneva ülestõusmisega, kuigi seda meie jaoks muinasjutule sarnanevat lugu pajatati ka iga aasta. Meie ootusärevuse põhjuseks olid kord aastas peidukohast välja toodud pisikesed klaaspurgid tugevate jäigast kummist korkidega. Salapärane sisu nendes peitis munalakke. Ma ei tea kui vanad nad olid, aga see korgikangutamisjärgne piiritusega segatud värvi lõhn lummab mu ninasõõrmeid ka hetkel seda lugu kirjutades. Mäletan selgesti ka värve: rohust tumedam roheline, öise taeva tumesinine, loojangusse laskuva päikese lillakas-punane, tibusuline kollane ja apelsinikarvane oranž. Säravad munad urbadega kaunistatud kaussi sätitud jäime külalisi ootama.

Onu Volli pere ja munadega jõudis õigel hetkel, mil pidulikult kaetud laua tarbeks ema pekiga pikitud jäneseprae ahjust tõstis. Seejärel saabus vanemate sõpru lisaks, kõigil munakorvid kaasas. Laud oli toidust lookas, munade ja jänese vahele mahtusid peened singirullid, korralik kartulisalat, mida maitsetelt üle trumbata ületas rasolje, marinaadis metsaseened, põdravorsti paksud viilud, maalt toodud sea priske suitsukints. Pikk pärastlõunast hilisõhtuni kestev pidusöök oli alanud. Koksiti mune, tõsteti tooste, Volli innustusel löödi laudkonnad lahku, ikka selleks, et oleks põhjust laulda: „Mis te teete, mis te teete teise laua rahvas?“ Loomulikult lõppes kõik „Õllepruulijaga“, kus toolile ronijad oma kingad põrandale poetasid, mida me usinalt naabritüdrukuga kokku korjasime, et nad hädalistele andide vastu tagasi lunastada.
Lahkudes sosistas Vollionu salapäraselt, et kingitus ootab ukse taga. Enne, kui keegi oma hämmastunud suu avada jõudis, kadus onu kui poleks teda enam lause lõpus alles olnudki. Sõnade kaja veel õhus, avas ema ukse. Seina ääres seisis vitstest punutud kaanetatud korv. Isa küünitas üle me kivikujudeks tardunud kogude, avas kaane ja tõmbas mustkunstniku osavusega sellest kõrvupidi välja hallikarvalise jänesepoja.
Ei olnud meist kellelgi südidust vägisi toodud looma perest välja heita. Esimesed ööd oli Miku koos korviga minu voodiesine kaaslane, seejärel suutis paps, kelle hiiglaslikus garaažis peitus tisleripink, talle uue kodu ehitada.
Suvel Miku kosus ja kasvas, sageli õnnestus tal puurist arusaamatul moel põgeneda ning ka aiast jalga lasta. Küülikujaht ümber kvartali võis pealtnägijatele tunduda pehmelt öeldes kummastav.
Sügiseks olid ema ja isa taolisest tsirkusest väsinud ja Mikust otsustati praad teha. Minu nutt ja ähvardused sellest vastikust majast lahkuda ei aidanud. „No tapke ta siis maha ja pistke endale kurku,“ röökisin lõpuks ahastuses.
Mikust sai praad, mida ei maitsenud keegi. Seejärel matsime prae lihtsalt ohates kompostihunnikusse. Oma südame rahustuseks meisterdasin sinna ka risti, millele hoolikalt maalisin: „Siin puhkab Praad Miku“

Aga jätamegi jänku ka sellel lihavõttel patta panemata. Seeasemel, inspireerituna Adelinest, katsetasin oma elu esimese pashaga.

Keetmata pasha
Ained: 1200 g kohupiima, 6—8 munarebu keedetud munadest, 1 pakk vanillipulbrit, 200 g võid, 200 g hapukoort või 1/4 1 vahukoort, 300 g suhkrut, 200 g korinte, 1 sidruni koor, 50 g sukaadi, 8 tilka mandliõli või 1 peotäis mandleid.

Kohupiim pressitakse kuivaks, hõõrutakse läbi sõela, juurde lisatakse läbi sõela hõõrutud keedetud rebud, vanillipulber, sulatatud võid, koort, suhkrut, riivitud sidrunikoort, pestud, kuivatatud ja puhastatud korinte, peenekslõigatud sukaadi ja 8 tilka mandliõli või viimaste asemel 1 peotäis puhastatud mandleid. Toit segatakse hästi läbi ja pannakse marliriidega kaetud pashavormi. Kerge vajutise all seisab toit 24 tundi. Kui kokku on vajunud, pannakse ülejäänud segu juurde.
Enne tarvitamist võetakse vorm lahti, vormi laia otsa alla pannakse taldrik, marli voetakse ettevaatlikult toidu ümbert ära ja antakse pasha lauale.

Keetmata pasha meie moodi

Selle retsepti koostisosade puhul järgisin üsnagi Adeline originaalretsepti, ainult et keedetud munarebude asemel kasutasin tooreid, sest munad olid pärit kaupluse õnnelike munade riiulilt. Kuna aga sööjaid meil Adeline perega tunduvalt vähem, siis vähendasin koostisosi kahe kolmandiku võrra.

400g kohupiima
2 munarebu

1spl vaniljesuhkrut
70g võid
80g suhkrut
1dl vahukoort
70g kollaseid rosinaid
Poole sidruni riivitud koor ja mahl
Peotäis mandlilaaste

Kaunistuseks
Riivitud valget šokolaadi

Külmutatud mustsõstraid
Marmelaadi tükke
Mandlilaastud
Kodus on korralik köögikombain, mis mikserdab igasugused taignad just selliseks, nagu perenaine soovib, siis käis minu pashategu imelihtsalt.
Asetasin taignakaussi kohupiima, munarebud, suhkrud, sidruni koore ja mahla, lisasin rosinad ja mandlilaastud ja lasin masinal kõik korra läbi segada. Samal ajal sulatasin madalal kuumusel või. Panin masina korraks seisma, lisasin pashale sulanud või ja vahukoore ning vahustasin kogu massi veel kolm – neli minutit.
Valasin segu marliga kaetud sõelale, keerasin marli otsad üle pasha. Sõel, millel taldrik koos raskusega,  läks omakorda kausi kohale külmkappi ööpäevaks nõrguma.
Serveerimiseks  kuumutasin pasha alusele, muidugi eemaldasin ka marli ja kaunistasin käepärasega (valge šokolaad, mustsõstrad, marmelad, mandlilaastud).

 

 

 

Vanaeit ja kalapirukas ehk lihavõtted lähenevad.

No tegelikult olgem ausad, täna alles palmipuude püha, kus keegi mune ei värvi ja lihavõttesaiu ei küpseta.
Aga kuna homme tuleb Postimees külla, et lugu Adeline aegsetest lihavõttetoitudest teha, siis tuli ennast ja kogu ülejäänud pere viia varastesse lihavõtetesse. Jaan värvis pildistamistarvis mune, Hummer jälgis murelikult saia ja piruka valmimist ja üldse aru ei saanud, miks ei saiast ega pirukast purukestki suhu ei sattunud. Ja sama lugu minu ja Jaaniga. Riputame küll need toidud blogisse üles, aga enne homset pildistamist ei saa ampsugi võtta. Seega, mine tea, kas süüa sünnivad J
Nojaa, väljast vaadates tunduvad, et ka sisemus on isukas.

Adeliine Vanaeit

Ained: 1/1/4 kl. piima, 25 g pärmi, 400 g jahu, tl. soola, 100 g võid või Bonat, 2 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, 8 mõrumandlit, peotäis magusaid mandleid, poole sidruni koor, 100 g rosinaid.

Soojendatud piim, pärm, 1 tl. soola klopitakse segi ja pannakse kerkima. Või hõõrutakse vahuks, selle juurde lisatakse 2 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, tambitud mõrumandlid ja peotäis magusaid mandleid, poole sidruni riivitud koor ja rosinaid. Segu klopitakse kerkinud taigna hulka, lastakse võitud vormis k e r k i d a ja küpsetatakse pool tundi ahjus.
NB. Vorm olgu ainult poolest saadik täidetud.

Meie „Vanaeit“

200g jahu

1,5dl piima
6g kuivpärmi
Soola
50g võid
1 muna
1dl suhkrut
50g rosinaid
Sidruni riivitud koor
Pool tl kardemoni
Väike peotäis puruks hakitud mandleid

Sega kausis jahu, pärm ja sool läbi (kui kasutad nagu minagi, kuivpärmi). Tükelda taignasegamiskaussi  tosoe või ja lisa suhkur ja vahusta mõned minutid, lisa muna ning jätka vahustamist. Lisa kaussi jahu, rosinad, sidrunikoor, kardemon, mandlid ja käesoe piim ning lase taignasegajal kõik paari minuti jooksul korralikult läbi segada.

Vala tainas küpsetusnõusse, umbes pooleni, sest tainas kerkib küpsedes ja lase soojas kohas käteräti all pool tunnikest tõusta. Küpseta 200 kraadises ahjus ca pool tundi, kuni hambatikk saia sees kuivaks jääb.

Adeliine muretaigen

Ained : 250 g võid või Bonat (2,5  lusikatäit), 400 g s õ r e da t jahu, 1/4 tl. soola, 2 muna, 4 spl. hapukoort, 2 tl. küpsetuspulbrit.
Või, jahu segatakse küpsetuspulbri ja  soolaga, 2 tervet muna ja 4 spl. hapukoort kastetakse saialaual, kuni taigen käte ja laua küljest lahti lööb. Sellest taignast valmistatakse väikesed või suured pirukad ja küpsetatakse ahjus või tarvitatakse vormiroa kaante jaoks või koogialuseks.

Adeliine kalapirukas muretaignaga

Ained: 1 kg kala, 15 pipratera, soola, sibulat, ½ kl. riisi,3—4 muna, lusikatäis võid või Bonat, noaotsatäis tambitud pipart. T a i g n a a i n e d nr. 526 järgi.

Kala keedetakse keevas vees pipra, soola ja sibulaga (kuni silm välja paistab). 1/2 kl. riisi keedetakse nr. 267 järgi. 3—4 muna keedetakse kõvaks ja hakitakse peeneks.

M u r e t a i g e n valmistatakse, rullitakse 1/2 sellest taignast õhukeselt plaadile. Riis pannakse taignale. Keedetud kala jaotatakse luudeta tükkides peale, samuti võitäppeid, maitse järgi pipart, soola ja hakitud muna, rullitakse järelejäänud taigen ja tõstetakse üle täidise. Soovi korral võib osa taignat järele jääda ehtimisrullideks, pirukale sõrmelaiuse vahe järel peenikese rulli risti pirukat seades ja munaga määrides. Küpsetatakse 15—20 minutiga ahjus kollakaspruuniks.

Meie muretaignas kalapirukas

Pean ütlema, et paremini käsitlevat muretaigent pole mul varem õnnestunud valmistada. Ei kleepunud ta käte külge ega lauale, taignarullist rääkimata.

Muretaigen

110g võid
200g jahu
Pisut soola
1tl küpsetuspulbrit
1 muna
1spl hapukoort

Mõõda jahu kaussi ja tükelda sisse toasoe või. Lisa sool, küpsetuspulber ja lase köögikombaini taignasegajal nii kaua tööd teha, kuni tekib ühtlane purulaadne mass.  Lisa muna ja hapukoor ja las masin teeb tööd, kuniks moodustub tihke pallike.

Täidis
200g kalafileed ( mul oli koha )
1dl riisi
2 kõvaks keedetud muna
Pisut võid
Murulauku
Soola pipart
Paar loorberilehte
Ühes potis keeda riis pehmeks.. Teises potis  keeda kalatükke soola, pipra ja loorberiga maitsestatud vees mõned minutid. Haki munad peeneks.
Jaga taigen kaheks  võrdseks osaks ja rulli mõlemad osad ristkülikukujuliselt.
Aseta üks küpsetuspaberiga kaetud plaadile, kata riisikihiga, millele murenda kala, poeta peale võitükid, maitsesta pipra ja vajadusel pisut soolaga, raputa peale hakitud muna ja murulauk. Kata pirukas teise rullitud taignaga. Lõika ääred ilusaks ja järele jäänud taignaribadest vooli pirukale soovi korral meelepärased kujundid.
Küpseta 200 kraadises ahjus umbes 18 – 20 minutit.