Apelsini- ja ananassi toortoit.

Paar järgnevat katsetust tulevad Adeline raamatu esimesest osast, millel nimeks "Toortoit". Sest ühegi moodsa perenaise laualt ei puudu tänapäeval puuviljad, kapsad, kaalid ja muud juurikad. Ning mida tooremad, seda etemad :)
Oma õpetussõnades kirjutab proua:
"Toortoitude ja pooltoortoitude suure tervisliku toime tõttu on soovitav, et igas majapidamises tarvitatakse lihatoitudega ühenduses rohkem toortoite, näiteks eeltoiduks ja salatiks. Lihaportsjoneid tuleks kord-korralt vähendada ja tarvitada selle asemel suuremal määral taimtoite. Seega jääks liha lisasöögiks. Toortoidud on neis peituvate vitamiinide tõttu väga kasulikud tervisele."
Kui eelneva lõigu valjuhäälselt pereliikmetele ette lugesin, tõmbus koer Hummeri kulm kortsu ning ta vajus oma põlgust näidates köögist suisa minema. Jaan küsis ettevaatlikult, et kas edaspidi ikka lisasöök (loe "liha") ka taldrikule jääb.
Aga ega katsejäneste, eriti kui nad juurikatega maiustama sunnitud, elu kerge pea olema - lisasin otsustavalt ja alustasin esimese salatiga, mis teglikult passib magusroaks.

Apelsini- ja ananassitoortoit koos päikesekastmega.

Neljale-kuuele magustoiduks või siis eelroaks.

2 suurt apelsini
Priske küps ananass
Peotäis riivitud pähkleid

 Päikesekaste

Kahe apelsini mahl
Ühe sidruni mahl
Pool klaasi suhkrut (100g)
2 muna
Näpuotsaga soola
1 klaas vahukoort (200g)

Kastme õpetus oli lühike: mahlad ja suhkur aetakse veeaurus kuumaks. 2 tervet muna hõõrutakse vähese soolaga, ülalnimetatud mahl lisatakse segades munade hulka kuni segu lusika külge hakkab. Jahtunult segatakse 1 klaas vahukslöödud koort juurde. 

Nii – selle retsepti lugemisel tekkisid koheselt küsimused. Kas terve muna või siiski munakollane? Igaks juhuks võtsingi kaks kaussi, ühes vahustasin pisukese soolaga teve muna, teises ainult munakollase.

Kui mahl kuum, jälgisin täht-tähelt retsepti, aga loomulikult kaussidesse kallatud mahl ja muna, sega, mis sa segad, ei teinud nägugi, et pakseneks. Siis jätkasin nii, nagu terve mõistus mulle koheselt kõrva oli sosistanud. Esmalt valasin mahla ja terve muna segu potti tagasi ja vispeldasin hoolikalt vesivanni kohal, kuniks segu paksenes. Ja tuli usin olla, sest muidu kippus segu tänu munavalgele klimpi minema. Sama kordasin ka munakollase ja mahlaga – see paksenes kiiremini ja ühtlasemalt. Järelikult võib kastet teha nii või naa. Jahtudes tundus, et koos munavalgega jääb kaste siidisem, munavalgeta aga tugevam. Ja kuna mahla pigistasin veriapelsinist, siis ainult munakollasega tuli ka kastme värvus intensiivsem.
Ise oleksin vahukoore kastmetele lisamata jätnud, sest nad mekkisid selletagi imehästi ning tundusid "kaalusõbralikumad".
Retsepti järgides segasin nad siiski jahtudes kokku vahukoorega. Sellest tuli suisa omaette magustoit, puuviljatagi hää.

      Kastmed enne vahukoort                        Kastmed koos vahukoorega

 

 

Salatiks koorisin apelsinid, puhastasin hoolikalt valgest nahast ja lõikasin põigiti taldriku kohal, et mahl kaduma ei läheks, õhukesteks viiludeks. Ananassi tükeldasin neljaks sektoriks, eemaldasin koore ja keskmise juurikas ning viilutasin. Asetasin apelsini ja ananassi viilud kihiti vaagnale. Valasin sekka apelsinidest välja jooksnud mahla ja serveerisin koos kahe päikesekastmega.

 

Tegin valmis, pildistasin üles ja viisin lauale. Mulle maitsesid eelkõige viljad, sest kastmeid katsetades olin nendest juba küllastunud, Jaanile maitsesid eelkõige kastmed aga Hummer kortsutas imestunult kulmu. No olgu-olgu,  päiksekastme poti lakkus ta tänulikult siiski puhtaks ka.

 Adeline Tannbaumi kohta saab põnevalt lugeda Ülle blogist.
 http://peenrarott.blogspot.com.ee/2013/03/mustiline-adeline-tannbaum.html

 

 

 

Sooja.

Usun, et iga moodsa perenaise riiulil või sahvris leidub pudelike soojakastmega. Nagu teame, on ta tehtud sojaubadest ja siis veel miskist hulgast keemiast, mida arukas pea kinni ei võtagi. Aga mis kindel, pidavat ta kasulikum olema kui tavasool ja ma isegi marineerin sellega liha, valan teda vokiroogadesse ning tilgutan salatitesse.
Adeline retseraamatust kargas silma retsept lakoonilise pealkirjaga
Sooja
"Sooja on tarvilik külmade toitude maitse tõstmiseks. Šampinjonid hakitakse peeneks, pannakse purki ja raputatakse vähe soola nende vahele, köidetakse paberiga kinni ja tehakse nõelaga mõned augud paberisse.
Purk seisab mõned päevad soojas ..."

No nii - sellest innustunult ostsin ma esialgu küll vaid 350 grammi šampinjone, et kui asi peaks untsu minema, siis pole majanduslik kahju ülepeakasvav :)
Kodus hakkisin seened imepeeneks ja panin nad kihiti pisukese soolaga kenasse purki, patsutasin kihid kõvasti kinni ka. Katsin purgi paberiga, sidusin kinni, tegin augud, panin riiulile seisma ja jäin põnevusega uudistama.
Tõepoolest juba uuel päeval tekkis purki vedelik. Lasin julgelt asjandusel kaks ja pool päeva toimida ja siis tegutsesin vastavalt retseptile edasi.
Valasin sisu potti ning ajasin keema. Seejärel valasin keedust järk järgult marliga kaetud sõelale, kui segu oli pisut nirisenud ja veidi jahtunud, kerisin marli kokku ja pigistasin seentest kõik mahla välja.
Väljapigistatud mahl läks uude potti ning aeglasel tulel keema, kuniks jäi alles umbes kolmandik.
Askeldamise ajal tuli Jaan koju ja küsis juba uksel üllatunult: "Mis teed - sulatad juustu või?"
"Soojat teen, neist hakitud seentest, mida ise nägid," kohmasin vastu.
Kui pruunikas sogane neste valmis, palusin kaasal maitsta.
"Seen, mis seen, soolane seen, peaaegu et soojakaste, aga parem!"
Selline oli kommentaar. Uus kommentaar lisandus: "Aga ega me äkki sedamoodi kääritet kastet mekkides mürgitust saa?"
Nüüdseks on küsimusest seitse tundi möödas ja me ikka veel elus, seega usun siiralt, et sellesse me vist ei sure.Muidugi on taolise kastme tegemine puhas avastusrõõm, sest seda soolakat nestet 350-st grammist seentest tuli vaid detsiliitri jagu.
Aga mina panin seda täna oma lihaveise antrekoodi marinaadi soola asemel ja valmis lihale tilgutasime pisut lisaks ja tõepoolest polnud lihale enam rohkem soola tarvis!
Suuremat kogust soovitab Adeline tumedatesse pudelitesse villida, korgid vahatada ja pudelid külmas ning pimedas keldris hoida ning salatites ja lihakastmes teelusikake kasutada. Oma pisukest nestet hoian kenas pudelikeses ja külmkapis, sest kardan, et paari päeva pärast ta otsas mis otsas on.

Esimene peatükk - kes ma olen ja mis plaanis.

Siin siis loodetavalt tekib esimene blogi, mis meie majas inimese kirjutatud. Enne mind valitses blogimaailmas meie ambullist koer Hummer (ameerika buldog), kes kirjutas postitusi pea seitse aastat. Kuue aasta eest avaldas ta ka raamatu "Õgivad ja blogivad", mis minu ja abikaasa Jaani teada esimene eestimaine koera kirjutatud elustiili- ja retseptiraamat.
Küllap koerast innustununa kirjutasin ka ise viimastel aastatel kas üksinda või siis mõne teise usina kokkajaga koos umbestäpselt kuraditosinajagu kokaraamatuid.
Aga peamiseks kireks juba üle seitsme aasta on kodus peetava kodurestorani MerMer pidamine.
Ja uueks kireks, mis selle blogi lõi, on raamat pealkirjaga "Moodne perenaine", autor Adeline Tannbaum.
Proua Adeline Emeline Marie Tannbaum (1864-1942) on üks tuntumaid sõjaeelse Eesti vabariigi majapidamis- ja keeduasjatundjaid. Hariduse omandas ta Tartu tütarlastekoolis ning Koorti majapidamiskoolis Riias.
Kõik algas sellest hetkest kui jäin juurdlema, et mida mina siis Vabariigi sajandaks sünnipäevaks talle kinkida võiks. Kimbu rukkililli? Miks mitte. Üks hää õhtusöök? Pole ka paha! Aga sellisel juhul miskit esimese vabariigi aegset. Ja selle kõige tulemusena, uidates pisikeses koduses Rakvere raamatukogus, jäi kokakate riiulis silma eelpoolnimetatud raamat. Mitte küll originaaltrükis, vaid aastal 2013 välja antud taastrükk. Laenutasin ta esiti midagi mõtlemata koju kätte. Kodus diivanile kerra tõmbunult lugesin selle esimese õhtuga algusest lõpuni hoogsalt läbi. Silma kellale tõstes avastasin, et lõpetasin kell neli hommikul.
Olen leidnud! Oma kingituse saja aastaseks saavale vabale riigile. Adeline retseptid, mis tema ajal küllalt hooletult, pildita kirja pandud ja mis samas on nii põnevad, et tasuksid taasloomist. Olgem ausad - kui proua kokaraamat oleks tänapäeval koos fotodega avaldatud, võiks ta võistelda rahva lemmiku Jamie Oliveriga.
761 retsepti, mis selles raamatus on, ma muidugi taasluua ei suuda. Hea kui poolegagi hakkama saan, sest võtan enesele voli valida välja retseptid, mis mulle miskipärast eriti silma torkavad ja vabandan juba ette kui asju pisut omamoodi teen. Ja no jaa, mõni asi on päris ülejõukäiv. Näiteks ajud. Aga kui mõned ajud (ei pea silmas enda omi) pihku saan, siis vaatan, mis juhtub. Ja kõiki loodud roogasid testime esiti
oma perega, kuhu kuuluvad mina, minu mees ja minu koer ja usun, et igaüks neist lisab toidu juurde ka oma kommentaari.
Isukat lugemist!