Pruunid kapsad ehk midagi, mida juba mitu korda teinud olen.

Kui tänased MerMeri külalised koduteele lehvitatud, tuba koristatud, koer jalutatud, omad toidetud - siis jõudsin siia, sinise ekraani ette, et hiljuti avastatud Adeline imelihtsad ja imemaitsvad kapsad üles kirjutada. Nende puhul olen kindel, et nii ei valmistanud ka meie ema kapsaid, seega uus ning ainulaadne kogemus.

Pruunistatud kapsad

Ained: 1—3 kapsapead, 1-—2 sibulat, 1/2klaasi suhkrut, 100—150 g võid, soola, äädikat.

1—3 kapsapead lõigatakse pooleks ja riivitakse peeneks.

1/2 klaasitäit suhkrut pruunistatakse pajas i l m a  

v e e ta , pannakse ruttu võid sekka ja lisandatakse kapsad ning sibulad. S e g a d e s , aga m i t t e

v a j u t a d e s, hautatakse kapsad pehmeks ja pruuniks. Kui kapsad liuale tõstetakse, lisatakse hulka vähe soola ja soovi järgi äädikat.

Ise sai, vastavalt pere suurusele, katsetatud ühe pisema toidupoest leitud värske peaga.

1 pisem kapsapea

1 keskmine sibul

1dl suhkrut

50g võid

soola, pipart

paar spl veiniäädikat

Kapsa riivimise jätsin vahele, seeasemel viilutasin ta õhukesteks ribadeks, hakkisin sibula. Kallasin suhkru potti ja lasin tal keskmisel kuumusel sulada ja pruunistuda, seda kõike ikka pideva segamise saatel, lisasin seejärel, endiselt segades, või ja kui see sulanud, siis kapsa ja sibula. Jaan vaatas uudistavalt üle õla mu tegevust ja päris, et ega kapsast poti tarbeks liialt palju. Selgitasin kannatlikult, et värske kapsas kaotab volüümist vähemalt poole.

Ja kihvt oli vaadata, kuidas kapsas kahaneb ning läikivpruuniks muutub. Muidugi endiselt ikka segades :)

Adeline õpetusele vastu hakates maitsestasin kapsa äädika ja soolaga juba tulel ning ei raatsinud lisamata jätta paari keerdu musta pipart veskist.

Kindlasti soovitan katsetada, sest maitsekas lisand pearoa kõrvale.

 

 

 

Meie suureks rõõmuks on alanud kevadkuu, märts. Seda ootust on tunda õhus ja kuulata lindude hõisetes ja käitumises. No muidugi, eks tuleb veel ka talve maha, aga see mõte ei seganud kahte varest naabrimaja antenni otsas pool päeva kurameerimast. Üks neist, oletasime, et isane, käis aeg-ajalt teisele mereservalt ja metsaäärest kingitusi toomas. Pisilindudel on ka nii kiire, et vaid mõni üksik leiab aega terrassilt läbi hüpata, et sinna ununenud seeme nokka haarata.

Ja Kolga poole viival teel lehvitab kurvapilguline lumetaat meile teades, et täna või paremal juhul ehk homme sulab ta vulisevaks kevadveeks, et taasärgata tärkava rohu ja lilledega.

Kaunist kevadeootust!