Vastlasaiad ehk siiras ülestunnistus.

Vastlasaiad

Ained: 2,5 kl. piima, 1 kg jahu, 50 g pärmi, 1 tl. soola, 1 spl. piiritust, 8—10 tilga roosiõliga segatult, 150 g võid või Bonat, 15 tera kardamomi, 3/4 kl. suhkrut, 2,5 kl. rõõska koort,peotäis mandleid, 100 g korinte, noaotsatäis vanilli, 1/2 tl. kaneelipulbrit, üks muna.

Soojendatud piim, jahu, pärm, tl. soola ja 8—10 tilga roosiõliga segatud 1 spl. piiritust kastetakse hästi segi ja pannakse kerkima.
Peale kerkimist kastetakse juurde 100 g vahukshõõrutud võid, 15 tera tambitud kardamomi  ja 1/2 kl. suhkrut. Taigen kerkib veel kord. Kaks korda kerkinud taigen rullitakse ilma jahuta väikesteks ümmargusteks saiadeks ja vajutatakse nad madalaks. Võitud pannil kerkivad

kolmandat korda, määritakse munaga ja küpsetatakse 15 minutit ahjus.
Saiad jahtuvad, lõigatakse peält õhuke kaas, sisu võetakse noaga ettevaatlikult välja. Ümbrus peab terveks jääma. Sisu pannakse kaussi, ei tohi vajutada, sest täidis jääks siis klimpi, peale valatakse 2,5 kl. keeva piima või rõõska koort, peotäis puhastatud ja hakitud mandleid, tahtmise järgi korinte, 50 g sulatatud võid, noaotsatäis vanillipulbrit, ja 2 lusikatäit suhkrut. Segatakse sisuga õ r n a l t segi ja pannakse saia sisse. Üle riputatakse vähe kaneeli ja suhkrut, kaas pannakse peale. Süüakse keeva piimaga.

No lugesite ja kujutage siis ette, millise retseptiga tuli mul tänast hommikupoolikut sisustada! Ja kui siiralt aus olla, siis vastlasaiad ehk vastlakuklid jätavad mind täiega külmaks. No tegelikult on tegemist pisut skisofreenilise lähenemisega, sest kui mõnes hästilõhnavas pagaritoas kohevaid kuklikesi kaabuga, mille alla peidetud vahukooremägi, heal juhul killuke moosi ja veel paremal juhul tükike mandlimassi kohtan, lõppeb see ikkagi karbitäie kuklikeste koju toomisega. Sest kõik teevad ju nii! Kodus tuleb kohe kuuma kohvi kõrval vähemalt üks kukkel põske pista. Ja peale pistmist algavadki süümekad. No miks ometi ikka ja taas ahmin endale sisse toote, milles pole peale lapsepõlve vastlaliugulaskmisnostalgia, hernesupi ja kondivurritamise kõrval midagi kasulikku. Tükk jahusaia, mida nii mõnigi kord ehtsa vahukoore asemel keemia ehib.
Aga see kõik polnud vabandus, et raamatust pärit retsept katsetamata jätta. Sest kui olen lubanud Adelinet järele teha, siis tuleb ka teemaroad ette võtta. Ette rutates tuleb tõdeda, et tänu üllatuslikule sisule oli valmimas mu elu kummalisemad kui lausa mitte parimad vastlakuklid.
Kuna endiselt meil suurt peret käepärast võtta pole, siis kahandasin taigna poolevõrra. Roosiõli küll otseselt polnud, kuid kapinurgast leidsin Kairi poolt Marokost toodud roosivee. Piiritust oli ka ja päris haruldast. Rootsimaist aastast 1954 umbes. Need mõned vanaaegsed pudelid sai Jaan päranduseks oma Rootsis elanud isalt.
Seega minu vastlakuklid:
500g jahu
3dl piima
näpuotsaga soola
11g kuivpärmi
1tl roosivett pluss 0,75 spl piiriust
50g võid
1dl suhkrut
1tl jahvatatud kardemoni
Segasin jahu ja pärmi omavahel, lisasin käesooja piima, roosivee-piirituse segu, soola ja lasin köögikombainil pisut tööd teha. Jätsin taigna käteräti alla soojasse toanurka kerkima. Siis läksid kaussi sulatatud või, suhkur ja kardemon ning masin töötas minutit paar taigna kallal.
Seejärel tunnikese jooksul, mis kerkimisele kulus, meelitasin mehe ja koera tuulevaikse lumise mere äärde jalutama. Teel kohtasime suurt luigeperet. No nendele kuluks küll terve Adeline kuklikuhi ära, käis mõte läbi pea, siis äratas tähelepanu kajakate ebaloomulik kriiskamine. Pea kuklasse aetult selgus põhjus hetkega - taas olid kaabakad kuninglikku merikotkast jälitamas. Huvitav, kas ja mida see vaene kotkas üldse kätte saab kui ükskõik, kuna, me teda märkame, jälitavad lindu kajakad, varesed, isegi rongad.
Linnuvaatlus tehtud jõudsime tagasi koju. Jaan jättis meid Hummeriga kööki möllama ning viimase valvsa pilgu all vormisin taignast 20 kuklikest, mis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil maandudes peale pisukest kerkimist ja munaga määrimist 215 kraadisesse ahju ( pöördõhk ) 15 minutiks küpsema läksid.
Kui kuklid piisavalt jahtunud, haaras mind masendus ja küsimus, kes paganam küll need kõik ära sööb! Kuigi küsimus oli esitatud tasaselt ja mõttes, tonksas koer mind ninaga ja noogutas lohutavalt: "Mina, mina!"
Lohutusest innustust saades võtsin ette 5 kuklit, millel eemaldasin kübara ja õngitsesin ettevaatlikult sisu välja.
Vastavalt proua Adeline õpetusele lisasin kaussi pandud saiasisule ülejäänud koostisosad. Kuna mu kogus oli väike, siis läks kaussi lisaks:
2spl hakitud mandlilaaste ( läksin kergemat teed )
1spl kollaseid pisikesi rosinaid
1tl vaniljesuhkrut
10g võid koos ühe detsiliitri keema aetud piimaga
Segasin õrnalt segi ja paigutasin segu õõnestatud kuklitesse, katsin nad kübaratega ning sõelusin lisaks tuhksuhkrut ning kaneeli.
Tulemuseks tulid siiani kõikse mõnusamad vastlakuklid.
Kuna patustasime koeraga ning pistsime kumbki pintslisse kaks pisikest kuklit ja Jaan vaid ühe, päädis see meile kahele ( mina ja koer ) veel õhtuse pooleteise kilomeetrise kiirmatkaga. 
Seega võib ju arvata, et päeva lõpuks ei tulnudki kuklitest suuremat kahju!
 

Juustukohr ehk teistkorda katsetaks teistmoodi.

Tundub, et kas tänu minule või minust hoolimata on proua Adeline popiks muutumas. Tänases Postimehe vahelehes "Arter" leidsin tema retsepti järgi valmistatud vastlakuklid. Aga pole sest hullu, pigem vastupidi, sest eks igal tegijal kukuvad toidud ikka omamoodi välja ja usun, et homme-ülehomme saab lugeda ka sellest, mismoodi minul Adeline vastlasaiad õnnestuvad.

Täna tegelikult ei plaaninudki järjekordset retsepti katsetada. Kui aga avastasin, et Jaan on ennast teisel korrusel uue maali kallale unustanud ja Hummer keeldus tuules ning tormis minuga pikemast jalutuskäigust, siis oligi aeg taas retsepte uurida.

Juustukohr, tänu oma naljakale nimele, oli juba varem silma jäänud. Tänapäeval nimetatakse kohr´i uhkemalt sufleeks.  No võõrad sõnad meile mõlemad, aga sisu on selles, et kindlasti kuulub koostisesse eraldi munakollane ja kõvaks vahustatud munavalge, mis roale õhulisust annab.

Ja mis kindel, mis kindel - kohr või suflee tuleb otse ahjust kiirelt serveerida, sest loetud minutite pärast kipub uhke kohev toit nukralt alla vajuma. Kontrollisin! Seda väitsid ka teised küpsetajad.

Takkajärgi Adeline retsepti kaasaga analüüsides leidsime, et jahu peaks selles vähem olema, sest jahumaitse lõi üle juustumaitse. Koer Hummer aga noogutas naeratades ja lisas, tooge kõik, mis teile ei kõlba, minu koonukese ette, sest minu tarvis on maitsed tapvalt head.

Originaalretsept siis esimesena. Üks küsimusemärk veel, miks Adeline ta saksa keeli "auflauf" nimetas, sest see tähendab eelkõige "pajarooga"?

Juustukohr (auflauf)

(6—8 in.)

Ained: 1/2 1 rõõska koort või piima, 200 g sõredat jahu, 200 g juustu, 125 g võid või Bonat, 4 muna.

1/2 1 rõõska koort aetakse keema, veel tulel puistatakse jahu ruttu segades juurde; kui segu paks on ja kastruli küljest lahti lööb, võetakse kastrul tulelt ära ja taigen pannakse kaussi. Pooljahtunud taigna sisse lisatakse 200 g riivitud juustu, võid või Bonat ja üksikult 4 munarebu. Kui kõik hästi läbi on klopitud, lisatakse munavalgevaht juurde ja küpsetatakse toit määritud vormi sees 3/4 tu

Konnakarpide sees küpseb kohr 10 min. Igale inimesele arvestatakse üks konnakarp. Võib lauale anda eeltoiduks või rammuleeme juurde.

 

 

Mina võtsin

0,25dl piima

100g sõelutud jahu

100g riivitud juustu

65g toasoojavõid
2 muna.

 

Nii kui piim keema tõusis, tõstsin kastruli tulelt ja segasin sisse jahu, rohkem kuumutama ei pidanud, sest segades muutus segu paksuks ja eraldus kastruli servadest. Tõstsin taigna kaussi ja edasi kasutasin mitte lusikat, vaid köögikindas kätt. Lasin segul jahtuda, segasin sisse juustu ja tükeldatud hästi pehme või. Munad olin juba ette lahutanud. Valge tarvis tegi köögikombain oma töö, kollased segasin ükshaaval taignasse ja kõige lõpuks lisasin segades ettevaatlikult munavalgevahu. Segust sai paras annus nelja portselanist võiga määritud vormikese tarvis, sest konnakarpe polnud kusagilt võtta :)

Küpsetasin vormikesi 175 kraadises ahjus (pöördõhk) 20 minutit. Ja välja tulid nad tõesti hirmilusad. Aga olgem ausad, minutit viie pärast hakkasid vaikselt kokku vajuma. Seega veelkord moraal, tõsta ahjust ja serveeri kohe. Ja tegelikult sobiksidki juustukohrid kuuma puljongi kõrvale enim.

 

Ja jutu jätkuks. Õhtuse lambakintsu kõrvale avastasin külmkappi ununenud kapsatüki, millest sai Adeline retsepti järgi "pruunid kapsad". Ja need olid imehead. Usun, et retsept jõuab siia homme.

 

Sibulad taignas ja täidetud õunad ehk mida võiks vabariigi sünnipäeval lauale panna.

Kindlasti aasta pärast olles "Moodsa perenaise" retseptidest päris hulga läbi katsetanud, katan sajanda sünnipäeva pidulaua millegi uhkema ja keerulisemaga, aga nüüd sai valitud, tehtud, pildistatud ja ära söödud kaks lihtsat kuid maitsvat üllatusrooga. Üllatus? Taas seetõttu, et polnud neid iialgi varem teinud ega ka teiste poolt tehtuna maitsenud.
Kui nüüd senivalmistatud Adeline roogadele tagasi mõtlen, siis vist nii palju mune pole tavaliselt sellise aja jooksul kodus kasutanud ja nii paljusid asju ( tomatid, kaalikad, õunad, sibulad) pole ka enne söömist ära täitnud.
Etteütlevalt võin ütelda, et meie pere lemmikuks said sibulad, kuigi nõndamoodi valmistatud õunad oleks ka pidulaual päris kindel minek. Aga mõned asjad retseptides läksid, nagu ikka, pisut teistmoodi ja nagu ehmatuseks märkasin, siis oma vähendatud koguseid tegemise ajal täpselt kirja ei pannudki. Kuna aga täidistega on, tee mis sa teed, ikka nii, et kohati kipub neid üle jääma ja mõneti ka puudu jääma, siis ei oska ma muud lisada, et võtke kõikide toitude tegemist loominguliselt.
Esiti siis pere lemmik
Sibulad taignas, mida pakuksin meelsasti edaspidi ka meie MerMeri külalistele.
200g võiga pärmi-lehttaignat
5 väiksemat sibulat
ca 70g suitsusinki
1tl sulatatud võid
soola
pipart
muna

Keeda sibulad vees parajalt pehmeks, seejärel koori ja ürita suurem osa sibula sisust kätte saada nii, et pealmine osa terveks jääks. Haki sisu ja sink peeneks ja püreesta saumiksriga, sega sisse või, maitsesta soola ja pipraga. Topi segu ettevaatlikult sibulatesse. Rulli tainas õhukeseks ja jaga viieks, tõsta sibulad taignatükkidele, pööra nurgad ümber sibula, määri lahtiklopitud munaga  ja küpseta 210 kraadises ahjus 10 - 15 minutit kuni ümbrus kenast kuldne. Parim kui sööd soojalt.




Täidetud õunad.
Ained: 6 suurt õuna, 25g riivitud juustu, 2 keedetud muna, 1 toores munarebu, 1/4 klaasi vahukoort, 2 sibulat, pipart, soola, vähe suhkrut, keedetud majoneesi nr.213, kapreid, rõigast, petersellilehti, tilli ja 1/2 sirruni mahl.
Kooritud õunad hautatakse keevas vees poolpehmeks. Nõrguvad laial sõelal, peale jahtumist poolitatakse risti, kaabitakse teelusikaga sisu välja, puhastatakse seemnekojast, sisu hakitakse peeneks, keedetud munad niisamuti, juust riivitakse, sibul kooritakse ja lõigatakse peeneks. Kausis segatakse õrnalt õuna sisu, munad, juust, sibul, sool, pipar, sidrunimahl, toores rebu, hakitud till; suhkrut ja vahukoort tarviduse järgi. Segu maitsestatakse ja lisatakse ühest või teisest ainest veel juurde, kui tarvis, topitakse õunapoolte sisse, asetatakse vaagnale ja valatakse majoneesikastmega üle, kaunistatakse kaprite, valge rõikaga ja petersellilehtedega.
Hetkel oli alles vaid üks priske õun ja sellest sõltuvalt lähenesin toidule taas loovalt, aga usun, et omaaegse maitse sain peaaegu et kätte.
Seega minu versioon täidetud õunast tuli alljärgnev:
õun keedetud, sõelal nõrutatud ja jahutatud ning poolitatud-puhastatud, lisasin hakitud õunasegusse pool keedetud muna, pool toorest munakollast, tunde järgi riivitud juustu, pisut hakitud tilli. Aga mugulsibula vahetasin paari supilusika hakitud rohelise sibula vastu, maitsestasin soola, pipra, suhkru ja sidrunimahlaga, kuid vahukoore asemel lisasin hoopiski sortsu smetanat. Ja majoneesikastme jätsin hoopiski tegemata, sest niigi tundus õunake söödav ja tegelt ma majoneesi, isegi enda tehtut, üldse ei armasta.
Täna õhtul olid külalised ka meie MerMeris. No nendele ma siiski päeval tehtut pakkuma ei hakanud, seeasemel said nad mu omasoolatud kilust salatit, meriforelli ja šokolaadikooki. Aga kuna peale väljas söömist armastavad nad ka ise süüa teha, siis läks jutt magustoidule "bubbert". Pidin taas oma häbiks tunnistama, et taoline roog minust mööda tormanud. Kuid kuna Adeline raamatus ta olemas on, siis lubasin järele teha. Sest kirgi jäid köitma komponendid, kuna külalistest bubberti tegija valmistab seda mannaga, aga Adeline oma retseptis hoopiski nisujahuga.

Küpsetatud õunad ehk taas tagasi lapsepõlve.

Kõik algas sellest, et sahvris olid veel mõned prisked eestimaised õunad, kes iga kord kui sahvrisse asja oli, mind altkulmu põrnitsesid ja sosistasid: "Tee ometi meiega midagi, enne kui ära kärbume või näiteks hiired meid nahka panevad või kolletusplekid meid surema sunnivad!"
Päris õudsad tegelased, pomisesin endamisi ja haarasin Adeline raamatu, et äkki tuleb appi.
Küpsetatud õunad äratasid mu tähelepanu. Sest mäletamismööda tegime ahjuõunu lapsepõlvekodus pisut teisiti.
Tihtilugu läksid suhkru ja rosinategaga, mõnel õnnelikul puhul kui ema leti alt kaneeli sai, siis koos viimasega täidetud ubinad ahju küpsema. Mõnikord isegi äsjaköetud ahju malmpannil sütete peale. Ja seal ahjusuu ees ootasid nooremad ärevalt seda hetke kui koor pisut krimpsu hakkas kiskuma, sest siis oligi õige hetk õunakesed ahjust tõsta ning kas niisama või vahukoore või jäätisega pintsisse pista.

Adeline puhul aga üllatas pisut teistmoodi lähenemine.
Ained: 20 õuna, 50g rosinaid, 3/4 klaasi suhkrut, 2 peotäit riivsaia, 1-2 muna.
Suured magushapud õunad kooritakse, süda võetakse välja, iga õuna põhja sätitakse tükk õuna, topitakse õunad suhkrut ja rosinaid täis, õunast kaas seatakse peale. Õunad veeretakse klopitud muna ja riivsaia sees ja küpsetatakse ahjus pannil, kuni nad on pehmed, aga ei lagune. Suhkrut raputatakse peale ja süüakse rõõsa piima või nr. 221 vanillikastmega.

Kuna arvasin, et peale minu ja Jaani Hummer küll õuna sööma ei hakka, siis valisingi vaid kaks ilusat prisket isendit. Nende jaoks läks 6 tl rosinaid ja 4 tl suhkrut ning kuna kaneelist ei suutnu loobuda, siis pisuke näputäis seda ka. Õunad kooritud, kaas lõigatud ja sisu eemaldatud jäin mõttele, miks Adeline soovitab põhja õunatükk panna, jätsin mõtte vahele ja täitsin õunad rosina-suhkru-kaneeli seguga. Kaanetasin ning pööritasin õunu muna ja ühte riivsaia ning teist riivleiva sees. Kuna muna jäi üle, siis leidsin, et võiks ülejäänuga munad kokku pintseldada. Ahjupannile lisasin õunte alla ka pisut võid. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ümbes 20 minutit. Selleks hetkeks olid ubinad hambatikuga proovides parajalt pehmed. Serveerisin endale ja Jaanile, täitsa maitses, siis lisandus seltskonda koer ja küsis küsivalt, et kus mu õun on. No mis parata, jagasime endi omi Hummeriga.
Aga algretsepti juurde tagasi tulles. Kardan, et õuna põhja ei tuleks panna tükike õuna, vaid tükike võid. Eks juba tollel ajal juhtus, et raamatukirjutaja inspiatsiooni otsides teiste retseptide seast võis minna pisut hooletuks ja mõne asja kas valesti kirjutada või üldse kirjutamata jätta.
Ja see teadmine, et me kõik eksime, annab ka mulle vabaduse improviseerida pisut "Moodsa perenaise" autori retseptidega, sest tegelikult me ka parema tahtmise juures ei saa olnut sada protsenti kopeerida.

Lumepallid ehk Maalehe külaskäik.

Mõne päeva eest helistas Aive Juminda külast, kes samal ajal ka Maalehe ajakirjanik ja tegi ettepaneku sellest blogist siin selle aasta EV 99 sünnipäevale pühendatud ajalehes pisuke lugu teha. Muidugi olin ma õnnelik selle üle, et üsna noor, võiks öelda, et "imikueas"  blogi juba sellist tähelepanu leidnud.
Leppisime kokku, et jutu jooksul fotograafi rõõmuks ka mõne Adeline retsepti valmis teen. Kuna silma oli jäänud üks lapsepõlve nädalavahetuste lemmikmagus "lumepallisupp", mille valmistamine nõuab vähe koostisaineid ja vähe aega, otsustasingi selle kasuks.
Tänasele eelneval ööl küll kahetsesin seda, sest miskipärast kulus enamus pimedast ajast lumepallide valmistamisele erineval viisil. Selguse mõttes lisan, et mitte ärkvel olles köögis, vaid magades ja und nähes, košmaarsetest mittevalmivatest lumepallidest. Üks põhilisi nõutushetki, kas ja miks peaks munavalget koos suhkruga vahustama, kuna munakollasest ja piimast juurdeserveeritav kaste on niigi magus. Seejärel üritasin munavahust õngitsetud pallikesi asjatult piimas keeta, küll uppusid nad põhjatusse piimanõusse ära, nii et ei leidnudki midagi sõelale nõrguma tõsta. Järgmisel hetkel otsustasin, et ei tule sellest palliveeretamisest head nahka ja tuleb lehe tarvis midagi muud leida. Aga mida ma ei leidnud, oli "Moodne perenaine" retseptiraamat.
No tõepoolest tekib hetketi küsimus, et äkki proua Adeline polegi üldse rõõmus, kuna ta retseptikogmiku lemmikumaid/huvitavamaid/raskemaid/lihtsamaid/ülejõukäivamaid toite siin ja praegu loon ning lugejate tarbeks üles talletan ja pildistan? Arukam osa minust siiski saab aru, et seal kusagil kaugel teispoolsustel on nendel, kes läinud, muud parematki teha kui siinolijate tegemisi jälgida ja arvustada.
Pigem oli uneluupainajate põhjustajaks see, et kuigi lapsena sai neid lumepalle üsna hulga söödud, siis ise ja päriselt polnud ma neid tõepoolest kunagi valmistanud.

Adeline õpetus desserdi valmistamiseks.
Lumepallid ( munavalgevaht )
Ained: 7 muna, 1 ½ klaasi suhkurt, 1 noaotsatäis vanilli, 5 klaasi piima.

Munad lahutatakse, valged klopitakse poole klaasi suhkruga ja vähese vanilliga vahuks. Vahepeal keedetakse piim. Keeva piima sisse pannakse tulel supilusikaga suured munavahutükid (4-5 korraga). Kui vahutükid kõrgele tõusevad, tõmmatakse kastrul tulelt ära rauale. Keemine langeb ja pallid pööratakse teisele küljele, lükatakse uuesti tulele ja tõmmatakse ära, kui pallid keema tõusevad. Vahukulbiga tõstetakse pallid suurele sõelale ja nii keedetakse kõik lumepallid valmis. Järelejäänud piima hulka segatakse tulel klaasitäie suhkru ja vanilliga klopitud seitse munarebu. Kaste valatakse ruttu peale pakslikuks minemist lumepallide alla ja süüakse külmalt. 

Aga valmistasin siis arvestades oma väiksemat sööjaskonda lumepallid:

3 muna
1,5dl suhkrut
pool tl vaniljesuhkrut
2dl piima
Eraldasin valged kollastest, kloppisin ( õigemini tegi seda köögikombain ) valged koos poole dl suhkru ja vaniljesuhkruga tugevaks vahuks, vispliga vispeldasin ülejäänud suhkru ja kollased heledaks kreemiks.
Ajasin parajas potis piima peaaegu mullitama ja tõstin supilusikaga munavalgetükid piima sisse keema ja kui tükid pinnale tõusid alandasin kiirelt kuumust ( induktsioonpliit ju lubab seda teha ), pöörasin pallikestel külge ja kui nad uuesti üles tõusid, alandasin taas kuumust ning tõstsin vahukulbiga nõrguma.
Kui munavalgevahuga ühelepoole sain, lisasin kergelt mullitavasse piima pidevalt segades munakollase ja lasin kastmel pisut pakseneda.

Ajakirjanik Aive ja fotograaf Sven jälgisid tegevust huviga, Hummer ei jälginud, vaid istus mornilt trepi all, kuna fotograafid pole tema lemmikud ja Jaan oli üldse kusagile kadunud. Aive arutles vaid, et tema mäletab seda magusat lasteaiast ja arvas, et nõukaaegne looming. Sten lisas, et tema lemmikmagus lapsena oli suruda Komeedi komm kahe küpsise vahel laiaks ...Igal oma lemmik, nagu ikka :)
Kui roog jahtunud, üles pildistatud, asusime maitsma. Tundus, et naissoo esindajatele pluss Hummer maitses dessert rohkem kui meespoolele. Kokkuvõtlikult leidsime, et lapseaja nostalgiaroog, mida korra või paar ka suures peas taas teha võib.

 

     

 

Pottjuust ehk kuhu peita vananevad juustuperad.

Ma ei tea, kuidas teie peredes lood on, aga meie peres on küll nii, et külmkapi "juustuosakonnast" leian aeg-ajalt ununenud, pisut kuivanud juustujäänukeid ja ei teagi kohe, mida peale hakata. Kas sööta koer Hummerile, kasutada omletis või kastmes. Ja mõnikord kui juurdlemine liialt pikaks läheb ...ei olegi tahtmist  nendega katsetada.
Aga Adeline raamatust leidsin geniaalse paarirealise mooduse juustukeste taaskasutamiseks.
Pottjuust.
Järelejäänud juusturaasud (roheline- ja kohupiimajuust välja arvatud) riivitakse ja valatakse 200 g juustu kohta 1/2 -3/4 klaasi veini, segatakse hästi läbi, pannakse kinniköidetud purki ja lastakse külmas kohas seista. Mida kauemini juust seisab, seda kangemaks ta läheb. Määritakse saiale.

Retsepti lugedes jäin mõlgutama rohelise juustu üle. Huvitav küll, mida Adeline selle all silmas pidas. Hallitama läinud juustu või siis "rokfori" juustu - see ka ju roheka tooniga. Või mine tea, ehk oli tollaal veel miskit salapärast ja rohelist juustu, mida veiniga kokku ei tohtind segada.
No aga mis siis minul sel hetkel külmkapis oli: pisuke tükk cheddar juustu, juba algupärasest veel kõvemaks kuivanud parmigiano juustu, pisut enam västerbottensost juustu. Seega oli, millega vallatleda.
Enda arust riivisin kokku ilmatu suure kuhja, aga kaaludes oli teda vaid 50 grammi. Otsustasin siiski, et esimeseks katsetuseks piisab. Vein, vein, vein - laulsin mõttes riiuleid takseerides. Miskipärast tundus, et hea kuiv vein pole nagu selle segu jaoks see õige. Appi tuli metspihlakavein, mille üks meie mõnusatest MerMeri külastajatest, kes nägi välja kui motogängi peapoiss, kinkinud oli. Oma kurvastuseks (tegelt aimasin seda ette) kahanes juust segatud 0,75 dl veiniga ühe pisukese purgikese pooleni. Õnneks oli purk temaga toimetades rahulik ja seetõttu teda kinni köitma ei pidanudki, piisas vaid kaanetamisest.
"Mis teed?" uudistas Jaan ülemiselt korruselt alla tulles ja nähes, et ma miski purgi ja pisukeste lisanditega fotosessiooni üritan pidada. "Mis teen, mist teen," porisesin vihaselt, "pottjuustu võtan pildile!"
Koer Hummer noogutas usinalt peremehele, sest mõned osakesed, pildilt võetult, olid juba tema koonukese ette pudenenud.
"Anna siia, tahan proovida!" ütles ei mitte Hummer vaid Jaan.
"Aga vaid pisut-pisut, sest meil tuleb nädala jooksul katsetada, mis pottjuustust saab ja kuhu tema maitse areneb," vastasin karmisõnaliselt.
Kuigi ma veel täieliselt ette ei kujuta, mis veinijuustust saab, kujutan vähemtäieliselt ette, et oleks võinud rahulikult teda rohkem teha, sest usun, et saadus maitseb oivaliselt saiaga, leivaga või täitsa niisama koos pisukese klaasi veiniga.
Mul oleks hää meel kui keegi seda samuti järele teha prooviks ja teada annaks, mis tuli :)

Marineeritud veiseliha ehk kuidas seda leivataignasse mässisin.

Mõni Adeline retseptidest on kohe nii kummaline, et kisub järele tegema kuigi samas sosistab pisuke nõrkusehetk kõrva juures: "Sellega sa küll hakkama ei saa!".
Ja nüüd, tegu tehtud, pole ma kindel, kas soovitaksin Sulle, lugeja, seda katsetada ja kahtlen pisut, kas ka ise teda uuesti teen. Aga mine tea, sest maitse oli hää ja oma vigadest õpitakse ... vist.
Kuna retsept oli nii lustakalt kirja pandud, siis enne kui enda omast pajatan, toon esile algupärandi. Ja toit kuulub "Külmade eeltoitude" alla.
Marineeritud veiseliha

Ained: 2kg pehmet veiseliha, 20 tera pipart, 2-3 peotäit soola, 1/2 sõrmepikkust tükki ingverit, 5 nelki, 20 kadakamarja, 3 loorberilehte, 2 porgandit, 2 sibulat, 2 petersellijuurt ja 400 g leivataignat.
Pipraterad, ingver, pooltambitud kadakamarjad, 3 loorberilehte, lõhkitõmmatid porgandid ja petersellijuured, kooritud ja neljaks lõigatud sibul keedetakse 2 l veega ja niipalju soolaga, et vesi omandaks soolaka maitse, 10 minutit. Lihatükk klopitakse nuiaga pehmeks, pannakse potti või kaussi, jahtunud vesi valatakse üle liha, seatakse laud ja kivi peale, iga päev pööratagu liha ümber. 1-2 nädala pärast pannakse liha üleni leivataignasse. Haudumispotis küpseb liha praeahjus äädikavett juurde valades küpseks. Lõigatakse külma laua jaoks ja süüakse mädarõikakastmega. Kaunistada võib kaabitud mädarõikaga, väikeste piprakurkide ja petersellilehtedega.

Nonii, kuna endiselt oli laialt võtta lähikandist hangitud noore vasikaliha tükke, siis asusungi ühega nendest katsetama. Marinaadi keetmine oli see lihtsam osa, ainult et porgandit lõhki tõmmata ei suutnud, ikka pidin noaga poolitama. Ja petersellijuurt ka lähikonnast hankida ei saanud, seega patustasin ja lisasin keedusesse peotäie lehtpeterselli varsi. Kui marinaad valmis, tekkisid kahtlused, kas peaks ta jahtunult lihale lisama kogu sisuga või? Ja mõeldes pikalt ning arukalt leidsin,et jätan pigem marinaadi pooleks päevaks maitsestuma ja seejärel kurnan läbi sõela lihale, sest ei usu, et näiteks nädala seisnud porgand või muud komponendid liha maitset oluliselt parandaks.
Lauda, parajat, mul ka polnud, seega läks lihale peale parajas suuruses taldrik ning sellele raskuseks kivi. Eks üritasin ikka liha pööramas ka käia, kuigi, kuna tükk üleni soolvees oli, tundus see pisut liialdatud tegevusena.
Uudishimu andis teada, et kahte nädalat ta vastu ei pea, seega piirdusin nädalaga. ja veel, kuigi Adeline ei andnud teada, kus paganama kohas seda lihakest hoidma peaksin, valisin kindluse mõttes külmkapi.
Jube lihtne on ju retseptis ütelda, et küpseta leivataignas. Aga kui ise leiba ei tee, siis sellist asja kodus pole. Õnneks aga on meie MerMeri leivaga varustav leivaemand Kai Kuusalu kandist. Kurtsingi talle oma muret ja uurisin uudishimuliselt, kas tegelt ka on võimalik leivataignasse toppida terve lihatükk. "Tainast rullida kindlasti ei anna", oli Kai hinnang, "aga arvan, et saad selle liha sinna sisse mätsida."
Ja sellel kenal reedesel päeval Kai juurest tulles, ühel põlvel ahjusoe köömneleib ja teisel kapikülm leivatagen, asusingi tööle.
Liha, marinaadist võttes, nägi välja selline, et võiks kohe söömisega alustada. Proovisingi tükikese ja tõepoolest kui ta imeõhukeste viiludena hääl salatil serveerida poleks ei tainast ega küpsetamist vaja. Aga see eksperiment jäägu teiseks korraks, sest hetkel ikka üritan Adelinet järgi teha.
Patsutasin küpsetusnõu alumise osa niiske käega taignaga kokku, asetasin sellele liha ja siis katsin ta, taas niiske käega patsutades ülejäänud taignaga.
Panin nõu 220 kraadisesse ahju, poole tunni pärast alandasin temperatuuri 180 kraadi peale ja küpsetasin veel 20 minutit. Aga kuhu ja milleks panna äädikavett jäi mulle arusaamatuks ning seetõttu ei pannud ma seda ei kusagile.
Küpsetis valmis, tõstsin välja ja sain aru, et olen teinud mitu viga. Esimene ja kõikse hullem - oleks seda pidanud mitte potis, vaid ahjuplaadil küpsetama. Miks, sest kui lihaleib jahtus, oli teda väga raske ühes tükis kitsast nõust eemaldada. Ehk oleks aidanud vormi võiga määrimine, aga vist mitte, sest lihamahlad kleepusid küpsedes kui kitt potipõhja. Ehk oleks ta pidanud soojalt nõust eemaldamà? Aga siis tundus kogu värk ka nii õrn, et oli küsitav, kas teda kätte saaks. Ehk aidanuks see müstiline äädikavesi, aga kuidas seda pidanuks kasutama?
No näete nüüd kui palju on õppida ka minul, kes kaheksa aastat oma pisikest kodurestorani veab.
Aga see, mis mul õnnestus potist kätte saada, oli hää. Mahlane liha ümbritsetud krõbeda koorikuse leivaga.
Seega karta on, et ühel hetkel palun ma Kai käest uue leivataigna portsu ja üritan seda külmalaual ja pisut paremal viisil valmistatuna uuesti serveerida.

 

Moonimesi ehk määrime mett mooniga moka peale..

Adeline raamatuga esmakordselt tutvust tehes hüppas nimetatud retsept kohe silma ja käskis järele teha.
Nojaa, väheke läks aega, kuna üllatus-üllatus, mooniseemneid kodus polnud ja iga kord poes käies unusid nad haaramata. Mõne päeva eest poe poole sõites hüppas meelele ja keelele lauluviis pardikesest ja moonikesest, kus räägitakse sellest, et pardike on väike ja moonid nõnda pikad ... Ah jaa, mooniseemned! hüüatasin laulu lõppu ja viimaks nad koju tarisingi.
Retsept algab käsuga seemned kuuma vette likku panna, kusjuureks kui kauaks, see jääb tegija fantaasiaviljaks. Seega leidsin, et kolmveerand tundi koeraga külavahel seigelda ja seikluse käigus hobudele pisut saia-leiba viia, teeb mooniseemnetele ainult hääd.

Moonimesi

100g mooniseemneid leotatakse kuumas vees, lastakse jõhvsõelal nõrguda, kuivatatakse ja tambitakse peeneks. 50g vees leotatud saia hõõrutakse peeneks. 1/2 klaasi mett sulatatakse 2 spl. veega ja segatakse siis kohe mooni- ja saiapudruga. Seda toitu tarvitatakse leiva või saia peale määrides kohvi või tee juurde. Moonimesi sobib kookide täidiseks.

Esimeseks katsetuseks tuli olude sunnil võtta vaid 50g seemneid, kuna hobude saiasöötmisega olime nii hoogu läinud, et koju alles oli jäänud vaid paarikümne grammi jagu poolkuivanud viilakaid. Ja no mesi oli pea otsakorral ...
Muidugi tekkis ka mooniseemnete puhul paras kogus "loomulikku kadu": osa neist jäi sõelal nõrutades sinna kinni, teine osa ei tulnud uhmris puruks surudes ei uhmri ega nuia küljest lahti, osa neist leidsin lustakalt veeremas nii köögipinnal kui põrandal, osa neist läks koos näppudega märkamatult suhu. Kõigest hoolimata sai ikka paras ports piimjaks muutunud seemnesegu õnnelikult kaussi ning saia ja meega kokku segatud.
Maitse oli huvitav, leidsime Jaaniga ühiselt. Aga kas seda just leiva peale määrida? Kaasal tekkis põnev mõte. Kuna uuel päeval oli plaanis prantsuspäraseid võisaiakesi ( brioche ) küpsetada, soovitas Jaan pätsikese sisse lohuke teha ning sinna lusikatäis moonimett küpsema panna. Vaat see tulemus oli patuselt hea!

 

Täidetud kaalikad ehk lihtsuse lummav võlu.

Kaalikas ei ole meie pere kõige suurem sõber. Nojaa, muidugi läheb teda aeg-ajalt pajaroa või supi sisse, mõnikord püreesse, olen ka teda ahjus pikalt küpsetanud, isegi puuahjus sütete peal, aga ... Muidugi sõltub tulemus eelkõige sellest, MILLISE kaalikaga rinda pistad ja kuna koore alla raske näha ja hammustada ka ei saa, siis kibe kaalik rikub kogu päeva (loe "toidu"). Seepärast ma ikka üritan killukese kaalist enne tegutsema hakates ära maitsta. Aga ka magusamad isendid on teeninud ära nii Jaani kui Hummerkoera ükskõigu.
Kui silma jäi Adeline Tannbaumi "Moodsast perenainest" täidetud kaalikad, siis ohkasin ning otsustasin siiski taas katsetada. Meie lähiküla juurikarahval olid kaalid kahjuks otsas ja aega polnud ka enam kui tormata kohalikku külapoodi ( Kuusalu Konsum ). Juurikariiulil oli kaale lademetes, aga mul oli tarvis leida just kaks seda õiget. Igatpidi tervet, katsudes prinki ja umbes sellist, mis peopessa mahuks. Ei lasknud ennast põrnitsevatest müüjatest ja uudistavatest möödakäijatest segada, vaid töötasin kuhja metoodiliselt läbi. Enesest mõista leidsin need kaks ja õiget kusagilt kõigi teiste alt vasakult alumisest nurgast. Jaan, kes mu müttamist stoilise rahuga jälgis, kommenteeris vaid: "Tubli, Merrit, nagu iga poe riiuli puhul sukeldud sa ikka kõikse sügavamale lootes, et parim peidab ennast taganurgas pimeduses värisedes!"
Ei teinud mehe huumorist või oli see hoopiski iroonia? välja ja viisin ostud uhkelt kassalindile. Maksmise (kuigi tegemist oli pea vaid sentidega) jätsin nimme kaasale.
Poest välja jõudes paelus meid veel üks meeldivalt huvitav vaatepilt. Nimelt, kui keegi veel ei tea, on Konsumites "väikese taksi päevad". Ja sealt Omniva pakiautomaatide poolt tuligi kindlal sammul väike taks, peatus ukse juures, mis automaatselt avanes ning astus oma päevadesse. Kahjuks aga olid tema jaoks vist päevad loetud, sest pildike hiljem avanes uks taas ja mitte just kõige rõõmsama näoga kassapidaja juhtis koerakese päevadest eemale.
No pole see elu õiglane muigasime kaasaga nukralt  ja rallisime kodu poole kaalikatega lustima.

Adeline soovitab oma retseptis võtta kaalika sööja kohta ning kuna olin veendunud, et Hummerkoer valmivast roast huvitet pole (ohh, kuidas eksisin), saigi välja valitud vaid kaks.
Esiti tuli nad koorida ja pesta ja seejärel kergelt soolakas vees parajalt pehmeks keeta. Mina leidsin, et peaks sobima pehmusaste kui hambaork juba kaalikasse läheb. Rohkem keeta ka ei julgenud, sest äkki siis muutub kaalikas sisust puhastades liialt pudiks.

Täidetud kaalikad
2 kaalikat
1 muna
paarkümmend grammi võid
soola
musta pipart
riivsaia või täisterariivleiba (nagu meil)

Koori, pese ja keeda pisikesed kaalikad parajalt pehmeks. Lõika pealt kaas ära ja kui kaalikad pisut jahtunud, õõnesta sisu teelusikaga ettevaatlikult välja, nii et ümbrus terveks jääks.
Haki või suru kahvliga sisu peeneks ja sega sisse suurem osa võist. Klopi muna ning sega ka sellest enamus sisuga, maitsesta soola ja pipraga ning täida kaalikad maitsestatud sisuga. Pane kaaned peale, pintselda ülejäänud munaga kokku, puista peale riivsai ning lisa killuke võid. Meie küpsetasime neid 190 kraadises ahjus grillrežiimil pea kümme minutit.

Kannatamatult ootasid Jaan ja Hummer pildisessiooni lõppu, et kaalikasse hambad lüüa. Tõsi, mis tõsi - nõnda valmistatud kaal täitis meid kõiki vaimustusega. Jaan ohkas vaid, et mõtle kui lisaks sisule veel näiteks hakkliha või singikuubikuid või riivjuustu ...
Ausõna, katsetage, kas Adeline retsepti järgides või siis omapoolsete variatsioonidega.

Järeleaimatud linnupraad ehk sidumise "meistriklass".

Ka eilse õhtusöögi ja seega järjekordse Adeline retsepti meisterdame algas kloperdamisest. Lihahaamer vaatas teda sahtlist haarates uudistavalt vastu nagu küsiks, kas hakkame taas liha peksma. Oi, oi - tundub, et saabuv täiskuu mõjub arukesele pärssivalt, kui juba lihahaamriga vestlusesse laskun.
See, et ma koer Hummeriga pikki dialooge köögisaare taga askeldades maha pean, paistab lihahaamriga jutustamise kõrval üsna mõistliku tegevusena, kuna koera sadu arukaid varjundeid edasi andev nägu peegeldab innuga tagasi mu tarku mõtteid, mida temaga jagan.
Ka seekord jälgisid valvsad silmad teraselt, kas vasikaviilud õige paksusega lõigatud ning kuidas viilukesed omakorda kloppides imeõhukesteks muutvad.
Kuna proia Adeline retsept taas sellisele suuremale, no nii kümneliikmesele, perele mõelud oli, tuli peast arvutamine appi võtta.
Esiti aga originaal siin:
Järeleaimatud linnupraad

Ained: vasikakarbonaadi või tagaveerandit 2kg, 200g suitsupekki, väike sibul, soola, pipart, 2 lusikatäit võid, 1/2 klaasi hapukoort või piima, niiti, klaas rammuleent.
Liha lõigatakse ristikiudu viiludeks, klopitakse laiali, pekk lõigatakse triipudeks, sibul kooritakse ja riivitakse peeneks, siis pannakse iga viilu peale pikuti liha ja riputatakse soola ja pipart üle; iga lihatükk rullitakse pikuti kokku, köidetakse niidga kinni, praetakse pliidil kuumal pannil alul pruuni võiga helepruuniks ja hautatakse pajas rammuleent juurde lisades pehmeks. Vedelikust tehakse koorekaste.

Ise võtsin 400g vasikaliha, 50g maasuitsusinki, pisikese sibula, ühe punase värske tšillikauna (omalooming! aga tundus, et tšillita selle rulli puhul ei saa), soola, pipart, võid, hapukoort, vett ja niiti.
Jagasin liha neljaks viiluks ning kloppisid õhukeseks. Tänapäeval aitab lõikelauda ja lihahaamrit säästa toidukile. Seega kloperdasingi tükid kile vahel. Sibula riivimise asemel hakkisin ta hoopis peeneks, viilutasin tšilli, triibutasin suitsuliha. Jagasin ained ühtlaselt nelja lihatüki vahel, pipra ja soolaga väga ei liialdanud ja alustasin rullimist. Kogemused on õpetanud, et esmalt tasub liha ülemisest ja alumisest äärest pisut üle segu tõsta ning seejärel tükk tugevalt surudes kokku rullida - siis on lootust, et midagi maitsvast sisust ei kipu lahtiste otste tõttu välja imbuma.
Mäletan, et oma esimesi liharulle rullides juhtus ka seda, et kartes sisu välja pääsemist, sai liha liialt tugevalt köidetud ja tulemuseks olid juba pannil praadides poolkuutaolised vorstikesed. Nüüd käitun köiega õrnemalt, sest kui rull korralikult kokku patsutatud nöör pigem toetab kui pigistab.
Seejärel pruunistasin rullikesed ja kuna panni piisavalt kõrged servad mahutasid lihale lisaks ka haudevedeliku, eraldi potti neid ei tõstnud. Et toit pisut vähem rammus tuleks, võtsin rammuleeme asemel tulist vett nõndapalju, et rullikesed kahe kolmandiku jagu vedelikus ujuksid. Ajasin segu korraks keema, siis alandasin tuld, et pannisisu vaikselt podiseks, katsin kaanega. Poole tunniga olid rullikesed parajalt pehmed, ah jaa, korra pöörasin neil pannil külge ka. Tõstsin rullid lõikelauale, lasin pisut jahtuda, et nad lahti siduda. Kastmeks lisasin pannisisule paar supilusikat 30%-list hapukoort, ajasin keema ja lasin keskmisel tulel segadest poole võrra kokku keeda. Vahetult enne lauale tõstmist panin rullikesed tagasi pannile sooja. Kui juhtub ime, et mõni "vorstike" üle jääb, siis maitseb ta ka külmalt õhukeste viiludena imehästi.
Ja sellel ajal kui järeleaimatud linnupraad pannil küpses, sai tehtud liha kõrvale

Tomatid aedviljaga
Ained: 8tomatit, 1l herneid, ube, lillkapsaid või spargleid, 50g võid, soola, petersellilehti või tilli.

Suurtel tomatitel lõigatakse õhuke kaas pealt ära, tehakse õõnsaks. Aedvili keedetakse väheloolatud vees pehmeks, lastakse sõelal nõrguda, raiutakse peeneks ja täidetakse iga tomati sisse. Valatakse üle sulavõiga. Süüakse iseseisvalt või praadide juurde. Pealt kaunistatakse hakitud tilli või petersellilehtedega.
Märkus: ülejäänud sisu ja kaasi keedetakse 1/4 tundi ja tarvitatakse kastmete jaoks.

Kuna endal oli kodus hernekaunu ja ube, siis piirdusin nende keetmisega ja liha kõrvale serveerides piserdasin tomatitele pisut oliiviõli, kuna võid ja hapukoort sellel taldrikul oli juba piisavalt.

Aga nüüd ja täna tuleb postitus käppelt üles panna, sest kasutades vaba õhtupoolikut otsustasime Jaaniga kinno minna. Ja vaatama lähme, ohh seda häbi! "Viiskümmend tumedamat varjundit". Aga inimloomuses on ju see, et otsitakse vaheldust.
Kuna hiljuti sai läbi söödud kaks gurmeerooga "Elle" ja "Ööloomad", nende järel keskmiselt korralik kõhutäis "November", siis pole ime, et tuli soov haarata ampsuke tänavatoitu "Viiskümmend tumedamat varjundit".
Mis siis muud kui "hääd isu" meile :)

 

Viinilõigud ehk variatsioonid šnitsliga..

Klassikalisel Viini šnitslil on mõned kindlad kuldsed reeglid:
kolm paneerimiskomponenti: jahu, muna, riivsai,
hõrk lihatükk vasika kintsust,
sidrunilõik või -viil,
või praadimiseks.

Küllap sellepärast, et Adeline ei kopeerinud täht-tähelt klassikat, sai tema roa pealkirjaks "Viinilõigud". Selle lihatüki serveerimisel vahetas ta sidruniviilu peal serveeritava skandinaavialku anšoovise kohaliku kilufilee vastu.
Aga enne kui proua retseptini ja selle tänase valmistamiseni jõuan, pilguheit lapsepõlve.
Ühed ilusamad laupäeva või pühapäeva lõunasöögid kaunilt kaetud ümmarguse söögilaua ümber meenuvad just nendest hetkedest kui emal või isal oli õnnestunud turult koju haarata tükk värsket vasikaliha. Tavaliselt toimus taoline kuninglik söögiaeg ikka soojal suvekuul, mil liha kõrvale sai omaenda kasvuhoonest nopitud lihtne salat.
Minu mälu järgi käis šnitsli valmistamine täiesti reeglite kohaselt. Kõiksepealt haamerdas ema või suurem õde õhukeselt lõigatud lihatükid imeõhukeseks ja imesuureks. Ühel taldrikul oli jahu, järgmisel lahtiklopitud muna(d) ja viimasel riivsai. Auravad värskelt keedetud noored kartulid, paksu tillikorra alla peidetuna, ootasid juba soojal pliidinurgal lauale kandmist. Roheline salat lõigutuna kaunis klaaskausis ootas vaid soola ja pisukese äädikaga maitsestatud hapukoorekastmega üle valamist. Paneeritud lihatükid ootasid vaid, kuna pannipeal särisev või praadimiseks sobivalt pruunistub ... Parematel aegadel ootasid ka sidruniviilakad, et neid koos lihaga mekutataks.
Jaan, kes üle mu õla takseeris, millist proua retsepti täna plaanis teha ja seega ka süüa, õhkas vaid: "Kas sa, Merrit, mäletad neid Kaunase restorani taldrikust suisa üle äärte voogavat võist pulbitsevat šnitslit? Sidrunilõik ja see paganama kilu selle peal. No tead, seda viimast ei kõlvanud süüa, ausõna!"

Aga täna, otsustades Adeline retsepti järgida, sai tehtud pisut teisiti.
Ette rutates tuleb ütelda, et ka nõnda valminud šnitsel maitses meie majas kõigile kolmele, pisikeste variatsioonidega siiski, sest Hummer keeldus sidrunist, Jaan keeldus kilust, aga mulle sobisid mõlemad.

Viinilõigud (8-10 inimest)
Ained: vasikapraadi (tagaveerand või karbonaad), 2kg, soola, pipart, 2 lusikatäit võid või Bonat, 15 kilu, 1 sidrun, 1,5-2 kl. hapukoort ja piima, 1-2 muna, peotäis jahu.
 Liha lõigatakse risti kiudu sõrmepaksusteks viiludeks, iga tükk klopitakse sakilise lihanuiaga laiali. Muna klopitakse poole klaasi pimaga taldrikul segi, klopitud liha kastetakse munasegusse, pööratakse siis kohe jahu sees ja praetakse kuumal pannil pruuni võiga mõlemilt poolt. Peale riputatakse  soola ja pipra segu. Laualeandmisel seatakse iga tüki peale õhuke sidruniviil, sellele puhastatud ja pikuti lõhki tõmmatud kilu. Järelejäänud pruunist võist tehtakse pannil harilik koorekaste ja valatakse üle prae; juurde antakse kartulit või aedvilja.

Meil siis kulus umbes 500g vasikaliha (kintsust), 1dl piima, mille kloppisime segi ühe munaga (seda jäi järgi ka ja ainult arvake, kes tervisliku segu omale sai), võid tegelikult praadimise jooksul terve lusikatäis, seega kahtlen pisut, kas kahe kilo jagu šnitslitele ikka ainult kahest lusikast võist piisab ja jahugi läks ära terve peotäie jagu. Nojaa, kilusid kulus küll vaid üks.

Krudisev lumi ja sidrunikreem.

Avastasin, et oma pisukese postituse ajaloos magusani polegi jõudnud. Ja siis meenus facebookis ühele eelnevale blogipostitusele tulnud Piret Tarto kommentaar, et kui sidrunikreemi tegema hakkame, tormaks ta kohe külla.
Huvitav, huvitav - aga see retsept oli kuidagi kahe silma vahele jäänud.
Kohe aga retseptini ei jõudnud, sest Hummerkoer, kes pikalt akna all päikeses päevitunult sellest vist ära tüdines, mu juurde tuli, ninaga togis ja ette pani üks pikem jalutuskäik teha.
Hakkasime riietuma kui Hummer ärevalt päris: "Kus peremees on?". Enne kui vastata jõudsin, nuhutas ninaga õhku ja tegi paar sammu teise korruse poole. Siis kuid meenus talle, et trepp ja teine korrus on keelatud maa ning niutsudes heitis loomake trepi ette viimaseks astmeks.
"Hummer, rahune, peremees on oma uue maaliga ametis, kuid lähen ja küsin, kas viitsib meiega jalutama tulla."
Milline rõõm oli astuda tuuletusse päikselisse päeva. Mõni meist kohe kippus lumes selga sügama.
Laisalt jaalutades läbi küla, läbi metsa ja taastulles päikseliselt särava merekalda kaudu kodu poole kumises ikka mõttes see salapärane sidrunikreem.
Kodus otsisingi õige lehekülje üles ja oma ehmatuseks lugesin, et taas on üheks tegijaks mulle arusaamatult keeruline želatiin.








Sidrunikreem

Ained: 6 muna, 200 või 150g suhkrut, 2 sidrunit või sidrunhapet, 3/4 klaasi vett, 6 lehte punast ja valget kalaliimi.
6 munarebu peksetakse suhkruga vahuks, juurde lisatakse kahe sidruni mahl. Poole klaasi keeva vee sees leotatakse 6 lehte kalaliimi. Munavalged lüüakse vahule. Hõõrutud rebu juurde valatakse läbi sõela liigutades leotatud kalaliim ja siis lisatakse kohe munavaht kergelt tõstes hulka.
Selle toidule peab panema munavalgevaht ruttu juurde, muidu läheb toit liiga ruttu paksuks ja on rikutud.

Kuna meil ei ole nii suurt sööjaskonda nagu paistab, et Adeline peres, siis taandasime kõik ained kahe kolmandiku võrra. Tarretamisaineks võtsin poolteist želatiini lehte, paisutasin neid minutit viis külmas vees ja sulatasin ühe detsiliitri jagu kuumas vees.
Munad suhkruga läksid kenasti õhuliseks, nii ka teises potis vahustet munavalge, segasin rebudele sisse sidrunimahla ja vahustasin veelgi. Seejärel segasin rebusegu jahtunud želatiiniga.  Kuna muna, sidrunimahla ja želatiinisegu tundus kahtlaselt vedel, asetasin kausikese Adeline käsust hoolimata hoopiski kümneks minutiks külmkappi. Ega ta seal päris palju paksenenud polnud, aga võtsin välja ning segasin kokku munavalgevahuga, asetasin serveerimispokaalidega külmkappi. Paarikümne minuti pärast kontrollides selgus, et asi pole vist päris õige, kuna pokaali ülemisse poolde oli koondunud munavaht, aga alumisse munakollase segu. Ei hakanud nutma, seeasemel võtsin pokaalid välja ja segasin hoolega läbi. Tegin sama veel paar korda tunni jooksul ja tulemuseks oligi ühtlane ja kohev sidrunikreem.
Seega taaskord tõdesin, et ka vanadesse retseptidesse tuleb suhtuda pigem loovalt, mitte tähte tähelt järgida. Sest paratamatult kolmveerandsajandi jooksul muutub vähemalt tehisainete ( želatiin ) koostis.
Aga raskemad asjad ootavad ees. Reedel tuleb nädalake maitsestatud soolvees marineerunud vasikaliha mähkida leivataignasse ja siis ahju küpsema panna. Õnneks on meil oma leivaproua Kai, kes lahkelt portsu tainast mulle lubas. Aga temagi hoiatas, et ülesanne ei pruugi lihtne tulla.

 

Kotletitegu - ehk milles ma siiamaani pidavat olema käpard.

Nagu me koer Hummer, abikelner ja ameerika buldog kunagi oma blogis pajatas, ei pidavat perenaisel kotletid eriliselt õnnestuma. Kahju küll, aga sama meelt on ka kaasa Jaan.
Lootsin, et ehk "Moodsast perenaisest" abi tuleb. Esimeste sirvimiste järel avastasin, et kotlette nagu polegi. Ühed taimetoidu omad jahh, olid. Pikema põrnitsemise järgi selgus, et päris kotletid ikka ka sees, pealkiri oli pisut segadusse ajav, aga tegemisõpetus õnneks nii väga enam polnud.
Lihakoogid ehk kotletid.

Ained: 1kg sea- ja vasikaliha, 1 kümnesendine sai, 1 sibul, noaotsatäis pipart, soola, 2 lusikatäit hapukoort, 2spl Bonat või võid ja peotäis keedetud, kooritud kartuleid, 2 muna. Muna võib soovi korral ka ära jääda.
Liha ja sibul lastakse kaks korda läbi masina, sai leotatakse vees, pigistatakse kuivaks ja hõõrutakse lusikaga puruks või lastakse läbi masina. Liha, sai, noaotsatäis pipart, maitse järgi soola, 2 lusikatäit hapukoort, lusikatäis sulavõid, peotäis läbimasindatud keedetud kartuleid ja 2 muna kastetakse hästi segi ning valmistatakse käte või noaga piklikud, pooleteise sõrme paksused pätsid. Need praetakse pliidil kuumal pannil vähesel tulel 5 minutiga mõlemalt poolt võiga pruuniks.

No nii, esimene probleem, kust saada kümnesendist saia ja kuipalju teda ikka vaja läheks. Arvestades sellega, et lihakoguse ja muu siis ka vähendasime poolele, kuna horde sõpru hetkel külla tulemas polnud. Saiaga on üldse pahad lood, sest kuna me poe omi praktiliselt ei tarbi, siis polnud halli kassi aimugi, mida võtta. Võetud sai Juuli sai, kuna silma jäi, et sellesse pole lisatud suhkrut. Kuna 180-ne grammine saiake maksis täpselt 33 senti ja meie kasutasime sellest kotleti tarvis 20 grammi, siis arvan, et jäime enam-vähem Adeline ette nähtud saia eelarvesse.
Järgmine probleem, õiget vanaaegset (loe "veneaegset") vändaga hakklihamasinat endal pole, aeg-ajalt raatsib seda meiega jagada õde Merle ja midagi märkimisväärset leidnud pole, siis ... Nojaa, mõnede aastate eest avastasime Itaaliast pärit miniatuurse vändaga hakklihamasina, aga nagu võiski karta, valmistab ta lihast ka pisikesi miniatuurseid hakklihakoguseid. Sobilikud nukukööki. No muidugi ma tean, et ägedaid elektrilisi lihahakkijaid on lademes olemas ja nii mõnigi klapiks kokku meil kodus olevate köögikombainidega ... aga nii väga igatseks seda vändaga ja pisut arhailist.
Seega läksime alatult kergemat teed ja haarasime Rakverest, kuhu saatus meid selleks päevaks tõi kaks portsu lihaveise delikatesshakkliha. No olgu, olgu - polnud ta enam vasikas, aga kuna sea üldse kõrvale jätsime, siis ehk piisas kuldseks keskteeks.
Masina puudumisel riivisin pisema Peipsiääre sibula ja ohh, kuidas nutsin, sibula pärast. Paganama kange oli. Ülejäänud sai tehtud retsepti järgi ja see, mis valmis tuli, leidis kiituse kogu perekonnalt.
Kuna kotletis oli nii saia kui kartulit, siis leidsime üksmeelselt, et kõrvale piisab lihtne kurgisalat, mille puhul, kuigi salatit oleme sadu kordi teinud, järgisime Adeline
Kurgid hapukoorega
retsepti, ainult et kohandades seda meie pisikese pere kogustele.
1 pikk kurk
1dl hapukoort
peotäis hakitud tilli
tilk äädikat
soola
Vastupidiselt tavalisele tegevusele, et viilutad kurgid kaussi ja lisad siis ülejäänud ained, tegime Adeline soovituse järgi, mis käskis esiti kõik, peale kurgi segada kaussi valmis ja sinna lisada viilutet kurgid. Ja oli maitsevahe, ausõna.
Muuseas, viimasel ajal kasutame vaid 30 protsendilist hapukoort, kahjuks teised on kuidagi vesiseks jäänud.

Unetu öö koos kauge külalisega.

Kui asjad võivad untsu minna, siis lähevad nad täiega ... untsu, õpetas mulle eilne õhtu. Kuna me siiski igapäevaselt vaid Adeline retseptide järgi ei toitu ja MerMeri külalistele on jälle hoopiski teised road, siis vaatasin ma eile tõtt omapäitsi tehtud boršisupiga ja juurdlesin, kas leiaksin midagi proua raamatust selle kõrvale. Peatükist "Supilisandid" hakkas olude sunnil silma "Pikantne õlg". Olude sunni põhjuseks olid külmkapis kenasti laagerdunud endasoolatud kilud, mis suisa nõudsid: "Tee meiega midagi!"
Pikante õlg siis originaalis alljärgnev.
Ained: 14 kilu, 1 väike sibul, 175g võid või Bonat, 1 munarebu, 1 terve muna, 1 noaotsatäis pipart, pool tl sidrunimahla, 150g sõredat jahu.
Kilud leotatakse 12 tundi vees, puhastatakse ja hõõrutakse riivitud sibula, munarebu, terve muna ja võiga hästi siledaks; lisatakse juurde sõre jahu, pipar, sidrunimahl. Taigen seisab pool tundi, rullitakse õhukeseks ja lõigatakse pöidlapikkused ribad ja nendest koogirattaga peened triibud. Võitud pannil küpsetatakse need triibud ahjus ja antakse supi juurde

Igaks juhuks otsustasin katsetada poole kogusega, seega said kaussi ujuma seitse paremini käitunud kilu. Leotasin neid tegelikult umbes kuus tundi, aga arvan, et täitsa piisas. Kuigi või oleku kohta polnud miskit täpsemat lisatud, arvasin loogiliselt, et tasub katsetada toasooja võiga. Kuna ühte tervet muna ja ühte munakollast on pisut keerukas poolitada, tegin otsuse ühe terve pisema muna kasuks. Kilud fileerisin, üritasin isegi enamuse nahast maha saada, tükeldasin ja segasin teiste retseptiainetega, aga ega puulusikaga hõõrumine koostisosi kokku sätestada ei tahtnud, seega haarasin köögikinda ja masseerisin segu sõrmede vahel korralikult läbi. Järgmine jama oli jahunappus - 85 grammi või ja 75 grammi jahu segamine moodustas lödi taigna, mida kohe kuidagi ka poole tunnise külmas hoidmise järel rullida ei saa. Riskisin ja lisasin kokku 120 grammi jahu. Pool tundi külmas ja kergelt jahusel laual andis tainast rullida, ribastada ja triibutada. Ahju kuumuseks sätetasin 200 kraadi ja selles küpsesid triibukesed 10 minutit.
Tulemust maitstes ei olnud just vaimustunud, Hummerkoer oli küll vaimustuses (nagu enamusest toidust). Jaan jõudis ka koju, silmad lõid tal särama küpsetist nähes ja enne kui maa hoiatada jõudsin, olid mõned ribad talle suhu jõudnud. Järgnes üllatunud krimass, vaevaline kugistamine ja seejärel küsimine:"Mis pagan see nüüd on?"
"Kiluga triibud," vastasiv vaikselt.
"Nojaa ja ma just päev otsa imestasin, miks sul kimp kilusid veevanni võttis!"
Kokkuvõttes ei olnud see roog, kui Hummer välja arvata, meie lemmik. Tegelikult näiteks õllesõbrale, kes ka kilu armastab, äkki täitsa sobiks. Ise aga, supi kõrvale asendaks kilu taignas riivjuustuga.
Kuidagi nukrameelselt unne suikunult ei saanud ma ühel hetkel enam aru, kas olen unes või elus. Seisin koos karmipilgulise prillitatud vanadaamiga keset oma lapsepõlvekööki. Enda arust olin ikka ise see, kes praegu, proual oli kuid seljas kõrge kaelusega maaniulatuv tumehall kleit, mille ette seotud valge köögipõll. Meie mõlemi käed olid jahused, laua peal irvitasid vastu kilupead, ahjus praksus tuli. "Kilutriibud, kilutriibud..." sosistas proua. Ja nüüd taipasin, et tegemist on Adelinega. "Ma väga vabandan, aga nad tõesti ei maitse mulle!"
"Ei maitse sulle, miks sa siis tuhnid mu raamatus ja koperdad mu retseptide kallal. Ja kes sa üldse oled, millise keedukooliharidusega, et julged mind arvustada!"
Järgmisel hetkel tuhisesime Adelinega veel peaaegu sajandijagu tagasi ning maandusime tema koduköögis. Jäin ammulisui põrnitsema selle köögi askeetlikust, masinate vähesust (kus siis elektriahi, induktsioonpliit, Smegi külmkapp ja pesumasin - pomisesin juhmistunult enda ette).
"Masinad ei tee köögis imet, vaid inimene, kokk jumala andest!", tuli vastus mu esitamata küsimuse peale ja seejärel leidsin end taas oma turvalisest suurest voodist, magamistoas. Nüüd ja praegu. Aga hirm ei lubanud magama jääda. Hirm ja nõutus - kas pole ma oma hullumeelse ideega, aasta jooksul Adeline Tannbaumi "Moodsast perenaisest" retsepte taastoota liialt suurt tükki hambusse haaranud? Kas ma ikka olin täie aru juures kui otsustasin seda katsumust ette võtta? Siis meenuski mulle, et paari päeva pärast ootab tükk toorest lihast marinaadist tulles leivataignasse mässimist. Ja kust pagan, ma selle leivataigna võtma peaksin? Ja miks, pagana pärast Sa, Adeline, oma retsepte täpsemalt üles ei suvatsenud kirjutada!!!

 

Erutav suupiste ja mõnukurgid - ehk kuidas mõni vasikas aiataha kipub.

Nagu sai eile lubatud, asusin täna järjekordset kahte Adeline retsepti katsetama ja töötlema.

Kõiksepealt toon siin ära, kudas originaalretseptid kõlavad ja seejärel, mis minu ja retseptidega juhtus.
Erutav suupiste.

Ained 15 suurt sibulat, 200g võid ja Bonat ( taimevõi ehk margariin), 2 muna, 2 peotäit riivsaia, soola.
Suured sibulad kooritakse ja lõigatakse paksudeks ratasteks, raputatakse nendele soola, kastetakse segiklopitud muna ja siis kohe riivsaia sisse. Kuumal pannil pruunistatakse rohkesti võid ja Bonat, ettevalmistatud sibularattad küpsetatakse tasasel tulel pehmeks (hoida lagunemise eest). Väikestele vaagnatele seatult ja pruuni võiga ülevalatult antakse kuumalt eeltoiduna.

Mõnukurgid.

Ained: 5-6 hapukurki, 150g keedetud või suitsusinki, 25g riivitud juustu, 1 kõvakskeedetud muna, 2spl vahukoort, vähe pipart, pool tl suhkrut, tarretis nr 245 järgi.
Sink lõigatakse hästi peeneks, muna hakitakse, vahukoor vahustatakse, segatakse kõik ained, ka juust, lisatakse juurde pipart ja vähe suhkrut. Kurgid lõigatakse pikuti lõhki, seemned võetakse välja, iga kurgipoole sisse täidetakse nimetatud segu, seatakse lamedale taldrikule või vaagnale ja ilustatakse tarretisega.

Ehtimistarretis (aspik).
Ained: 3-5 lehte punast kalaliimi, 3-5spl vett, äädikat, soola.
3.5 lehte punast kalaliimi leotatakse 5spl keevas vees, lisatakse juurde äädikat ja maitse järgi soola, siis valatakse õige õhukeselt märgadele taldrikutele ja tarvitatakse peale jahtumist või triipudeks, lehtedeks jne lõigatult.

No nii. Alustasin tarretisega ja päris omamoodi. Esiteks tuleb mul tunnistada, et pole želatiiniga miskit moodi sõber, olgu ta siis lehtedena või pulbrina. Ikka läheb asi nässu, kas ei tarretu üldse või tardub nii kivikõvaks, et üksnes järjekordse rändrahnuna me merekallast ehtida võiks.
Täna aga üritasin eriliselt loov ja tubli olla. Sõnaga leidsin kolm lehekest ja viskasin nad külma vette ligunema, vee asemel mõõtsin 1dl ägedat pihlakaveini,  üks MerMeri külalistest jõulu ajal kinkis meile, väänasin lehed kuivaks ja asetasin tilga veega potti kergelt soojenedes sulama, tõstsin poti tulelt ja segasin sisse veini. Et tarretis ikka hästi õhuline tuleks, otsisin uhke nelinurkse koogialuse ja valasin vedeliku sinna jahtuma. Seejärel tuli hää mõte, et kogu värk tarduks käppemalt külmkapis. Tegin sinna ruumi ja asusin ettevaatlikult alusega kapi poole teele. Poolel teel oli aga ees kokandushuviline koer Hummer, kelle otsa komistades pillasin poole elegantselt põrandale. Ülejäänu leidis siiski õnneliku lõpu külmkapis. Aga tundsin juba, et jalad, kuna olin ju jalgupidi selle mahaloksunud tarretise sees, tarrenduvad. Koerast polenud ka enam miskit abi, sest nuusutanud mahaloksunud vedelikku tõmbus ta sügavalt haigutades trepi alla lesima. Kuidagimoodi õnnestus küünitada käteräti ja kraanini ning märja rätiga ennast ja tarretist lahutada. Hunnik kallist aega kulus veel selleks, et paekivi kleepuvast ollusest puhtaks küürida.
Pole midagi, lohutasin ennast, ka parimatel meie seast juhtub ...
Asusin erutava suupiste kallale. Arvestades, et sibulasööjaid meie majas on ehk kaks (Jaan ja mina), võtsingi kaks suurt Peipsiääre sibulat, koorisin ja lõikasin kummagi viieks parajalt paksuks viiluks. Kuna nisujahu ja sellega seoses ka riivsai pole moes, võtsin seeasemel toiduteadlikuna täisterariivleiva.
Sibulad kooritud, pisukese soolaga üle raputatud, lõin ühel taldrikul muna lahti ja teisele raputasin nii detsiliitri jagu täisterariivleiba. Pannile läks paras tükk võid särisema, margariini meie majas ei leidu.
Esimene kahtlus tekkis siis kui sibularattad olid leivaga paneeritud - nad nägid välja pehmelt öeldult mudakarva. Aga ehk muutuvad ilusaks ja kuldpruuniks või sees mõnuledes, käis pisuke lootus peast läbi. Ei muutunud, olid endiselt ühed kolepruunid sibularattad. Kuigi maitsvad!
Ohates saatsin oma loomingu prügikasti. Puhastasin taldrikud ja panni ning haarasin käe riivsaia järele. Siis tuli aga meelde, et meie tervislikus kodus riivsaia polegi. No olgu-olgu, nisujahu ju oli, seega tulid lauale kaks uut suurt sibulat, kooritult ja viilutatult, uus lahtiklopitud muna ning pisem peotäis nisujahu. Olin nii tegutsemisest hõivatud, et alles mingi kahtlane matsutamine mu pea prügikasti poole suunas. Ja kastis oli Hummerkoera pea! Kiirelt lisan, et peast edasi oli alles ka ülejäänud koer. "Kastist välja!" röögatasin ja sealt ta kaduski sibularõngad hambus ...
Retsepti juurde tagasi tulles - muna ja jahuga paneerituna, võis praetuna nägid rõngakesed välja isukad ja soovitan siiralt kas omaette eelroaks veini või õlle kõrvale või praele lisaks. Aga kõige maitsvamad on nad tuliselt, kuigi sõime ära ka viimased ja jahtunud.
Õnneks mõnukurkidega kummalisi vahepalu ei tekkinud. Ainult et suhkru unustasin lismata ja vahukoore järgi minnes avastasin, et vahukoort polegi. Õnneks oli alles 30%-list hapukoort, mis minu arust passis täidisesse igati. Ja võibolla oleks kurgid pidanud olema pisut suuremad ja seest vedelamad, sest minu Peipsikandist pärit krõmpsudest hapukurkidest oli sisu välja uuristamine paras kunsttükk.
Nojaa, väike apsakas oli see, et pärast kurkide fotosessiooni avastasin, et olin kaunistustarretise külmkappi unustanud. Aga minu ja Jaani ja Hummeri arust nii mõnusa täidisega kurgid ilustamist ei vajanudki.
Ja veel leidsime üheskoos, et nii erutav suupiste kui mõnukurk sobib endal teinegikord teha ja soovitan Sul, lugeja, siiralt nendega katsetada. Aga tarretise võid ära jätta.
Oleksi pidanud ise ka ta ära jätma, sest iga kord kui külmkapi ukse avan, vahib ta mulle võdisedes ja küsivalt otsa. No mida paganat ma temaga edasi tegema pean?

 

 

Sibulaklops.

Oli näha, et ainult juurikatest ja puuviljadest meie kodus söönuks ei saa. Ja kuna eile maandus mu köögilauale noore lihaveise, õigem oleks öelda, et suisa vasika, korralik kintsutükk kaaluga pisut üle kuraditosina kilo, siis peale liha tükeldamist lubasin, et uuel päeval ikka praadi ka saab.

Avasin Adeline raamatu umbropsu ja silma jäi roog nimega "Sibulaklops". Lasin silmad kiirelt üle ja sattusin tagasi lapsepõlve kui taoline roog tihi õhtulaual oli. Meenusid pliidi all praksuvad halud ja panniga sealsamas askeldav ema, ninasõõrmed täitusid värskeltpraetud liha hõnguga, millele lisandusid säriseval pannil viimast lõppvaatust (hapukoort) ootavate sibulate aroom
Aga kuna ma seda viimati sõin ... ei meenunud mitte. Ja häbi tunnistada, aga oma teadlikus kokkamiselus olin selle imelihtsa ja samas imemaitsva ning karta on, et hirmrammusa retsepti sootuks unustanud.


Sibulaklops
Taandasin alretsepti, mis mõeldud kaheksale - kümnele kahele ja poolele ning võtsin
350g liha (Adelinel oli kirjas veise sisemise reie liha ja usun, et umbes sellest kandis ka minu tükike lõigatud oli),
lisaks veel:
25g võid
soola
pipart
1 suur ja 1 pisike sibul
näpuotsaga jahu
1 suur spl hapukoort (tegelikult peaaegu kaks ja tegemist rammusa 30%-lise koorega)
Lõikasin liha ristikiudu kuueks õhukeseks viiluks, kloppisin lihahaamriga õhukeseks, maitsestasin vähekese soola ja pipraga. Pruunistasin pannil või ja praadisin kiirelt lihatükid mõlemalt poolt pruuniks.
Samale pannile läksid poolitatud ja õhukeselt viilutatud sibulad ning praadisin neid paari minuti jooksul jumekaaks, lisasin jahu, segasin läbi, valasin sekka sorts vett ja lisasin hapukoore. Kui kaste kergelt mullitama hakkas, valasin kastme lihale. Kuna soovitus oli süüa klopsi kartuli või aedviljaga, valisin ma viimase tervislikuma tee - punase kapsa salati. Seegi "Moodne perenaine" raamatust.

Punakapsasalat

Pean ausalt tunnistama, aga siiamaani pole punakapsa mulle positiivset maitseelamust tekitanud.  Aga vaatame siis, mis temaga proua Adeliine retseptis juhtub.
Meie väikse pere tarbeks rehkendasin alljärgnevad kogused.

 

Pool pisemast punakapsast (250g)

1l vett
40g soola
1dl hapukoort
1tl inglise sinepit
Pisut sidrunimahla
Suhkrut

Kapsas puhastatakse juurest ja lõigatakse õhukesteks triipudeks ning lastaks soolvees mõni tund seista. Mina hoidsin lausa üleöö. Soolvesi valatakse läbi sõela, kapsas pigistatakse kätega hästi kuivaks ning segatakse hapukoore kastmega.

Kõik serveeritu maitses erapooletutele hindajatele, Jaanile ja Hummerile, hirmhästi. Mulle ka, kuigi pisukene süütunne nii koorese õhturoa pärast sundis ennast peale laua koristust õueriietesse ja jalutama.
Küla oli vaikne. Nagu juba terve talve olin tähele pannud, hubises ühe talveunne unustatud majakese õuel küünlaleek. Mõnest harvast aknast kumas lambituli. Üksik jalutaja suure valge koeraga ilmus käänaku tagant. Tundus, et olime kõik kolmekesi pisut ehmunud kohtumisest. Vaikne tere ja jalutasime omavalitud radu edasi. Kõrvulukustav vaikus, ja siis mere poolt, mahajäetud varemetes konservitsehhi kandist kostus huikamine. Tardusin seisma, et lumekrudin sammudest ei häiriks kõrva. Kurblik uhhuu jätkus kindlate vahedega. Öökull, talvel? Või olid need kadunud kalameeste hinged, ke tuuletus öös oma lugu laulsid ...