Nõndamoodi pole ma varem teinud ehk rohelised tomatid soolvees.

Eile õhtul kui süümepiinad blogi pidamatuse üle olid taevani tõusnud, sirvisin taas „Moodsa perenaise“ retsepte, seekord hoidistamise peatükist. Sest mis see sügis moodsa perenaise jaoks ole muud kui esmalt korilus ja siis saaduste purgistamine, külmutame või tont isegi teab, mida veel tegemine.

Kummitama jäi retsept„Roheliste tomatite sissetegemine.“ Eks ma koos selle kummitusega hilisõhtul magama kobisingi.
Üles ärgates teadsin, et see on just see, mida täna tegema pean!  Esimese hurraavaimustuse niitis aga jalult tõdemus, et mul ei olegi ju tomateid, rohelisi, mädarõikast rääkimata.  Minna turule? Tormata Haljalasse tomatiIlmari manu? Või ... nagu tuntud eestimaine vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Muidugi tuli võtta lihtsalt arglik kõne naabriproua Helvele. Loomulikult oli tal rohelisi tomateid ja kuhjaga. Vahetuskaubaks haarasin kaasa mandlise õunakoogi. Kui kohale marssisin selgus, et ennekõike toimub õunakookide vahetus – minu mandline Helve kohupiimase vastu. Ennetavalt võin mainida, et Jaan kodus ei suutnudki otsustada, kumma oma on parem ja maiustas võrdselt mõlemiga. Hummerkoer noogutas ka nõustuvalt kaasa.
Aga Helve väitis, et hoopiski mina pidin olema suisa taevakingitus, kuna hunnik rohelisi tomateid põrnitses süüdistavalt korjajat, aga korjajal olevat muud ja nii palju teha, et oli karta, kuidas tomatid sellessamas kausis ühel hetkel muutuvad lootusetult krimpsus vanataatideks.
Koorem tomateid kaenla all pöördusin koduteele. Aga mädarõigas! Liikus ahastav karjatus läbi pea. Tundus, et karjatus oli tõesti vali, sest naabriproua hüüatas: „Kuule, ega sul mädarõikajuurt vaja ole?“
Hetkega oli mul kuhi mädarõigast peos ja pöördusin koduteele lubadusega, et ühe purgi viin Helvele uuel päeval tänutäheks.

Kuna Adeliineproa retsept oli üsnagi käed vabaks jättev, asusin seda omamoodi tuunima.

Adelinel siis

Rohelised tomatid loputatakse ja pühitakse kuivaks, üle öö jäetakse nad soolatud vette. Teisel päeval pannakse kivipoti põhja mustasõstralehti, tillivarsi ja peenekshakitud mädarõikajuurt, seatakse tomatikord peale ja korratakse kuni tomatid on ära tarvitatud. Peale valatakse keedetud soolvett (jahtunult), kaetakse riidega kinni, viimasena kerge laud vajutisega. Soolvesi ulatugu üle, mädarõigast 50 tomati kohta panna supilusikas.

Mina siis

Naaberproua tomateid ca 2,5 liitrit, ei loputanud ega kuivatanud

Kaussi umbes kahe liitri vee kohta segasin 45 grammi jämedat meresoola ja jätsin tomatid sinna kuueks tunnika.

Soolvesi

2,5l vett

3 suurt spl suhkrut

4 suurt spl soola

Keetsin marinaadi madalal tulel kümmekond minutit ja tõstsin õue jahtuma

Lisandid

8 küüslaugu küünt, suuremad neljaks lõigatud

10-12 värsket tšillipipra kauna

Paar peotäit mustsõstralehti

Suur punt tilli

Üks paras mädarõikajuurikas koorituna ja koorimisnoaga hööveldatud, vast nii kahe supilusika jagu.

Ladusn kõik kihiti purkidesse, valasin peale soolvee, jätsin kiviloomad valvama ja ega enne uut päeva julgegi ütelda, mis sellest kõigest tuleb.
Aga äkki tuleb hää, sest sellel külmavõitu suvel vist paludel tomateid, rohelisi, mis keeldusid punaseks, kollaseks, oranžiks minema.

 

Adeline pasteet ehk ma kardan, et prouale poleks meeldinud minu lihtsustatud tegevusviis.

 
Kuna olude sunnil ja juhuse tahtel oli külmkapis ootel tükike noorlooma, seega peaaegu, et vasika, maksa, siis jäi pilk pidama alljärgneval Adeline retseptil. 

Ained: 800 g vasikamaksa, 200 g suitsupekki, 200 g värsket pekki, 200 g võid, 3 nelki, noaotsatäis pipart, sibul ja 5 munarebu, poole sidruni mani, napsiklaasitäis konjakit või madeirat.
Vasikamaks puhastatakse nahast ja suurtest soontest, lõigatakse paksudeks, kolme sõrme pikkusteks tükkideks ja küpsetatakse või, sibula, suitsutatud ja värske pekiga nii kaua, kuni maksatüki sisse lõigates enam verd ei tule. Liha ja pekk kõige vedelikuga lastakse 2 korda läbi masina Juurde lisatakse sulavõid, tambitud nelgid, noaotsatäis pipart, 5 toorest munarebu ja poole sidruni mahl, soovi järgi napsiklaasitäis konjakit või madeirat. See segu klopitakse segi ja hõõrutakse puulusikaga läbi pasteedisõela (jämedam kui rammuleeme-sõel). Peale läbihõõrumist klopitakse pasteeti puulusikaga kuni ta valkjaks läheb. Lastakse külmas kohas seista, seatakse k õ r g e l t v ä i k e s t e le taldrikutele ja ehitakse sidruniviiludega ja tarretisega nr.245. Süüakse saiaga.
Nonii. Taas algas kõik rehkendamisest, kuna maksakest kui niisugust oli vaid pea neljasaja grammi jagu. Suitsupekki kodus aga üldse polnud. See-eest piima ja otsustasin retseptist erinevalt paksakese järgmise päevani likku panna. Poes, kui aus olla, hakkas mind vaevava see rohke pekikogus ja otsustasin hoopiski osta 100 grammi toorsuitsupeekonit. Seega nägi mu pasteediteo komponendid nõndamoodi välja
380g maksa
piima leotamiseks
100g toorsuitsupeekonit
180g võid (ärge imestage, kust ma ta praeguses võikriisis sain - loomulikult omaenda varudest)
6 nelgitera
pipart
soola
väiksem sibul
poole sidruni mahl
2 suurt munarebu
pits konjakit
Võtsin maksa külmkapist ja piimast välja, tupsutasin majapidamispaberiga kuivaks, eemaldasin kelmed ja viilutasin õhemateks ribadeks. Praadisin esiti keskmisel kuumusel peekonit, kuni ras eraldus, siis lisasin või ja kooritud ning peeneks hakitud sibula. Kui sibul pehme, läks pannile maks ja küpsetaasin teda Adeline õpetuse järgi, maitsestasin ka soola, pipra ja uhmris purustatud nelgiteradega.                                                                                                    

 

Seejärel muutusin laisaks ja seeasemel, et sahvrist välja tuua aus vändaga hakklihamasin valasin pannisisu terava terariistaga varustet köögikombaini. Vuristasin minutit neli-viis, kuni pasteet oli juba päris pasteedi nägu, lisasin munakollased, pigistasin sekka ka sidrunimahla ja lisasin paraja pitsi konjakit ning hõõrumise ja kloppimise asemel lubasin kombainil selle töö enda eest ära teha. Tulemus võibolla tõesti polnud nii siidjas. Aga peale jahtumist öökene külmkapis ja pasteet maitses hullult hää. Ja muuseas, meile meeldib teda hoopiski musta koduleiva ja paai kurgiviiluga nautida.

Õunapannkoogid ehk suur suvine laisklemine selleks korraks läbi.

 

Laisklemise all pean silmas blogi unarusse jätmist, sest muidu oli maist siiani MerMeris selline sagimine, et ei vaimselt ega füüsiliselt suutnud muud katsetada-küpsetada kui külaliste tarvis retsepte. Süda küll valutas, et vabariigi sünnipäev kappab käppelt lähemale ja kõik lubatud Adeline retseptid veel tegemata.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi käest võtta - või kuidas see vanasõna ka käis. Sõnaga, hommikul päeva kavandades olid mul plaanid, mille paiskas segamini telefonikõne. Maahommikust. Selles tunti huvi, kuidas mul sünnipäevakink edeneb ning arvati, et tuleks tulla külla lugu tegema. Kuna samal hetkel üritasin üht eile katsetatud, MerMeri tarvis, õunakooki üles pildistada, sai saatejuhi küsimusele, mis retsepti Maahommikule räägiksin, vastatud õunad. Vastus rõõnustas küsijat ja öeldi, et tuleme juba homme.

Kõne lõppemisel tabas mind pisike paanikahoog. Adeline raamatu olin suve hakul tagastanud raamatukokku lubadusega, et ostan raamatupoest 2013. aasta uustrüki ning seni sai retsepte uuritud netiavarustest laetud virtuaalraamatust. Raamatupoodi polnud jõudnud, aga saate tarvis oleks ju tobe virtuaalraamatu kõrval poseerida. Kaasa Jaan oli samal ajal Tallinnaringil. Kiire guugeldamine ja sain teada, millistes poodides raamatut võiks leida. Rocca al mare "Rahva Raamatus" oli. Kindluse mõttes helistasin üle ja palusin ühe eksemplari kinni panna.

"Moodsa perenaise" kätte saamine polnudki ni lihtne, rääkis Jaan koju jõudes. Kinni panekust ei teadnud keegi midagi, raamatu asukohast samuti mitte, olles klõbistatud arvutiklahve leiti, et peab küll olema, aga üles ei leitud. Siis kutsuti ka tagaruumidest kaks prouat appi, kes viimaks alumise riiuli alumisest nurgast hinnalise leiu välja meelitasid.

Jõudsin kõik õunateemalised Adeline retseptid internetiraamatust üle vaadata ja jäi silma alljärgnev:

 

Õunapannkoogid

Ained: 8—10 õuna, 75 g võid või Bonat, 1 klaas sõredat jahu, 1 tl. küpsetuspulbrit, 1 klaas hapukoort, 5 muna, 3 spl. suhkrut. Küpsetamiseks 200 g võid või Bonat.

Vahukshõõrutud või juurde segatakse järjest küpsetuspulbriga jahu, munarebu ja suhkur, siis hapukoor, peenteks viiludeks lõigatud õunad ja küpsetamise eel tõstetakse munavalgevaht hulka (mitte segada). Pliidil küpsetatakse pannkoogid seistme auguga pannil või väikestel pliinipannidel.

Süüakse kuumalt marjakeedisega.

Kuna meil hetkel sööjaid majas rohkem kui mina, Hummerkoer ja mingil hetkel saabuv kaasa, polnud, siis kahandasin kogused poolele ja etteütlevalt võin kinnitada, et minu kogusest piisaks viiese pere maiustamiseks, juhul kui nad liialt aplad pole.



4 suuremat õuna
38g toasooja võid
1,25dl jahu
teelusikaotsaga küpsetuspulbrit
1,25dl hapukoort
2 suurt muna
2spl roosuhkrut
küpsetamiseks võid

Koorisin õunad, eemaldasin seemned ja viilutasin ubinad. Või ajasin puulusikaga segades lihtsalt pehmeks, seejärel lisasin kuivained ja muudkui segasin, seejärel valgetest eraldatud kollased ja suhkru ja muudkui segasin. Olgem ausad, tainas tundus pisut tükiline, aga kui ka hapukoore lisasin, siis muutus koostis segades meeldivalt siidjaks ja rahuga lisasin hulka õunad. Lasin samal ajal köögikombainil munavalged pisukese soolaga tugevaks vahuks. Pisut nõutuks tegi õpetus munavalge tõstmise kohta hulka ja mitte seda segada. Ma ei tea, kas Adeline mõtles ka nii, aga laotasin vahu ettevaatlikult taignale ja pannile tõstetud koogikesed olid seega ühelt poolt kui taigen ja teiselt poolt kui munavalgevaht.
Aga tulemus oli ettevaatlikult keskmisel kuumusel või sees praadides põnev, sest üks külg jäigi kui pannkook, teine aga vahuselt õhuline. Ja kummalise kujuga pätsikesed sai tehtud tavapanniga, sest Adeline soovitatuid mul kodus, piinlik küll, ei olegi.

 

Marjakeedise asendasin Lahemaa rapsimeega ja me kõik kolm olime taolistest pannkookidest meeldivalt üllatunud.