Šokolaadipätsid ehk inimene mõtleb, jumal juhib.

Hommikul ärgates olin päris kindel, kuidas päev kujunema hakkab. Kell üksteist pisike kohtumine noorpaariga, kes peatselt meie MerMeris registeerimisjärgset õhtusööki soovivad. Meespool on Türgist, siin ülikoolis õppinud ja räägib tähelepanuväärt ilusat eesti keelt. Ja kuna osa pulmalisi tuleb tema kodumaalt, siis otsustasime neid üllatada eestimaise omamere kalaga, arvatavalt meriforell ning skandinaaviastiilis marineeritud heeringaga.
Jutud räägitud ja tulevased abiellujad koduteele saadetud plaanisin Adeline paari retseptiga katseid tegema hakata. Jaan otsustas, et nikerdab mõned tunnid oma uue maali kallal ning koer Hummer leidis, et ta ei teegi mitte midagi.
Telefonikõne kaasa mobiilile pööras kiirelt kõik peapeale. Helistas sõber ja tuntud poliitik A, kes pikema sissejuhatuseta küsis, kas näljasele nelikule MerMer mõnekümne minuti pärast tassikese teed ja kõhukosutust pakuks.
Tegelikult on see täiesti meie reeglite vastane, sest tulijaid kostitame vähemalt päevase etteteatamise alusel. Aga nagu ikka – erandid on selleks, et reeglitesse mõrasid lüüa ja ütlesin kergelt ohates, et tulge aga.
Kuigi kindlasti on nii A-l kui kõigil ülejäänutel mulje, et meie köök, külmkapp ja sahver on toidust pungil, siis aegajalt ja just nimelt täna, haigutas igas kandis mittemidagi.
No sellest mittemidagist võlusin välja 8 muna, 100g Serrano sinki, viimase killukese Jaani suurt lemmikut vürtspekki, juustutüki, mõned tomatid. Sellest improviseerisin toeka omleti, lisandiks leidsin tükikese värsket kurki ja rohelist salatit. Sahvinurgas põrnitses potike peremehe hapendatud oliividega, no need said ka lauale. Ah jaa, üks eile küpsetatud pardifilee oli ka miskipärast külmkapis alles. Aga saiaviile oli majas ausõna, ainult kolm, mida külalised vennalikult jagasid, et sellega Sitsiiliast pärit oliiviõli taldrikutelt kokku riisuda.
Pärast ootamatute külaliste, kellega juttu jätkus kauemakski, lahkumist ei jäänudki muud üle kui salve täitmiseks Kuusalu kodupoed läbi kammida  Õnneks oli leivaemand Kai ka kohe sooja leiba ahjust võtmas.  
Nüüdseks naeratab sahvris ja külmkapis taas pisuke küllus, tänu millele said ka tänased retseptid teie ette katsetatud.

Šokolaadipätsikesed

Ained: 3 muna valget, 1 muna, tahvel (100 g) šokolaadi, 1/2 kl. tolmsuhkrut, noaotsatäis vanillipulbrit, 1 spl. jahu, vaha või võid.

1 muna hõõrutakse, lisatakse juurde riivitud šokolaad, 1/2 kl. tolmsuhkrut (mina arvestasin 1,25dl tuhksuhkrut)  ja kergesti hulka riputades 1 spl. jahu.

Munavalge pekstakse vahuks ja segatakse k e r g e s t i l i i g u t a d e s šokolaadisegu hulka. Vahatatud plaadile pannakse teelusikaga väikesed pätsid ja kuivatatakse jahedas ahjus.

Nonii, kuigi koostisained lihtsad ja kõik tegelikult juba Kuusalus käimatagi olemas,  pani pead murdma „kuivatatakse jahedas ahjus“. Ei osanud ma oma peaga muud ette võtta kui jälgisin oma lemmikpavlova küpsetusrežiimi.

Pätsikesed läksid esiti kümneks minutiks 140 kraadisesse ahju (pöördõhk) ja seejärel „kuivasid“  edasi kakskümmend ja üheksa minutit 125 kraadisel temperatuuril. Erinevalt pavlovatest ei tõstnud ma maiust aja lõppedes ahjust välja, vaid keerasin kuumuse kinni ja lasin neil kinnise ukse taga veel pooltunnikest istuda.
Tõepoolest said neist pätsid, sest kusagile nad eriti ei kerkinud, aga maitse on mõnus. Liigagi mõnus, kuna hetkel on neist juba pool kadunud. Eks mõistatage, kuhu.
Jaan arvas, et kui kahe küpsise vahele veel vahukoor panna ja vaarikamoosiga üle kasta ... Ning leidis veel, et siis võiks desserdi nimi olla Konstantini pätsud. Laitsin ta mõtte maha, sest äkki siis ei tulegi meile praegune president sööma.

Täidetud tomatitest kuid pajatan homme, sest liiga palju hääd ühe õhtuga ei suuda keegi sisse ahmida.