Vastlasaiad
Ained: 2,5 kl. piima, 1 kg jahu, 50 g
pärmi, 1 tl. soola, 1 spl. piiritust, 8—10 tilga roosiõliga segatult, 150 g
võid või Bonat, 15 tera kardamomi, 3/4 kl. suhkrut, 2,5 kl. rõõska
koort,peotäis mandleid, 100 g korinte, noaotsatäis vanilli, 1/2 tl.
kaneelipulbrit, üks muna.
Soojendatud piim, jahu, pärm, tl. soola
ja 8—10 tilga roosiõliga segatud 1 spl. piiritust kastetakse hästi segi ja pannakse
kerkima. Peale kerkimist kastetakse juurde 100 g vahukshõõrutud võid, 15 tera tambitud kardamomi ja 1/2 kl. suhkrut. Taigen kerkib veel kord. Kaks korda kerkinud taigen rullitakse ilma jahuta väikesteks ümmargusteks saiadeks ja vajutatakse nad madalaks. Võitud pannil kerkivad
kolmandat korda, määritakse munaga ja
küpsetatakse 15 minutit ahjus.
Saiad jahtuvad, lõigatakse peält õhuke kaas, sisu võetakse noaga ettevaatlikult välja. Ümbrus peab terveks jääma. Sisu pannakse kaussi, ei tohi vajutada, sest täidis jääks siis klimpi, peale valatakse 2,5 kl. keeva piima või rõõska koort, peotäis puhastatud ja hakitud mandleid, tahtmise järgi korinte, 50 g sulatatud võid, noaotsatäis vanillipulbrit, ja 2 lusikatäit suhkrut. Segatakse sisuga õ r n a l t segi ja pannakse saia sisse. Üle riputatakse vähe kaneeli ja suhkrut, kaas pannakse peale. Süüakse keeva piimaga.
No lugesite ja kujutage siis ette, millise retseptiga tuli mul tänast hommikupoolikut sisustada! Ja kui siiralt aus olla, siis vastlasaiad ehk vastlakuklid jätavad mind täiega külmaks. No tegelikult on tegemist pisut skisofreenilise lähenemisega, sest kui mõnes hästilõhnavas pagaritoas kohevaid kuklikesi kaabuga, mille alla peidetud vahukooremägi, heal juhul killuke moosi ja veel paremal juhul tükike mandlimassi kohtan, lõppeb see ikkagi karbitäie kuklikeste koju toomisega. Sest kõik teevad ju nii! Kodus tuleb kohe kuuma kohvi kõrval vähemalt üks kukkel põske pista. Ja peale pistmist algavadki süümekad. No miks ometi ikka ja taas ahmin endale sisse toote, milles pole peale lapsepõlve vastlaliugulaskmisnostalgia, hernesupi ja kondivurritamise kõrval midagi kasulikku. Tükk jahusaia, mida nii mõnigi kord ehtsa vahukoore asemel keemia ehib.
Aga see kõik polnud vabandus, et raamatust pärit retsept katsetamata jätta. Sest kui olen lubanud Adelinet järele teha, siis tuleb ka teemaroad ette võtta. Ette rutates tuleb tõdeda, et tänu üllatuslikule sisule oli valmimas mu elu kummalisemad kui lausa mitte parimad vastlakuklid.
Kuna endiselt meil suurt peret käepärast võtta pole, siis kahandasin taigna poolevõrra. Roosiõli küll otseselt polnud, kuid kapinurgast leidsin Kairi poolt Marokost toodud roosivee. Piiritust oli ka ja päris haruldast. Rootsimaist aastast 1954 umbes. Need mõned vanaaegsed pudelid sai Jaan päranduseks oma Rootsis elanud isalt.
Seega minu vastlakuklid:
500g jahu
3dl piima
näpuotsaga soola
11g kuivpärmi
1tl roosivett pluss 0,75 spl piiriust
50g võid
1dl suhkrut
1tl jahvatatud kardemoni
Segasin jahu ja pärmi omavahel, lisasin käesooja piima, roosivee-piirituse segu, soola ja lasin köögikombainil pisut tööd teha. Jätsin taigna käteräti alla soojasse toanurka kerkima. Siis läksid kaussi sulatatud või, suhkur ja kardemon ning masin töötas minutit paar taigna kallal.
Seejärel tunnikese jooksul, mis kerkimisele kulus, meelitasin mehe ja koera tuulevaikse lumise mere äärde jalutama. Teel kohtasime suurt luigeperet. No nendele kuluks küll terve Adeline kuklikuhi ära, käis mõte läbi pea, siis äratas tähelepanu kajakate ebaloomulik kriiskamine. Pea kuklasse aetult selgus põhjus hetkega - taas olid kaabakad kuninglikku merikotkast jälitamas. Huvitav, kas ja mida see vaene kotkas üldse kätte saab kui ükskõik, kuna, me teda märkame, jälitavad lindu kajakad, varesed, isegi rongad.
Linnuvaatlus tehtud jõudsime tagasi koju. Jaan jättis meid Hummeriga kööki möllama ning viimase valvsa pilgu all vormisin taignast 20 kuklikest, mis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil maandudes peale pisukest kerkimist ja munaga määrimist 215 kraadisesse ahju ( pöördõhk ) 15 minutiks küpsema läksid.
Kui kuklid piisavalt jahtunud, haaras mind masendus ja küsimus, kes paganam küll need kõik ära sööb! Kuigi küsimus oli esitatud tasaselt ja mõttes, tonksas koer mind ninaga ja noogutas lohutavalt: "Mina, mina!"
Lohutusest innustust saades võtsin ette 5 kuklit, millel eemaldasin kübara ja õngitsesin ettevaatlikult sisu välja.
Vastavalt proua Adeline õpetusele lisasin kaussi pandud saiasisule ülejäänud koostisosad. Kuna mu kogus oli väike, siis läks kaussi lisaks:
2spl hakitud mandlilaaste ( läksin kergemat teed )
1spl kollaseid pisikesi rosinaid
1tl vaniljesuhkrut
10g võid koos ühe detsiliitri keema aetud piimaga
Segasin õrnalt segi ja paigutasin segu õõnestatud kuklitesse, katsin nad kübaratega ning sõelusin lisaks tuhksuhkrut ning kaneeli.
Tulemuseks tulid siiani kõikse mõnusamad vastlakuklid.
Kuna patustasime koeraga ning pistsime kumbki pintslisse kaks pisikest kuklit ja Jaan vaid ühe, päädis see meile kahele ( mina ja koer ) veel õhtuse pooleteise kilomeetrise kiirmatkaga.
Seega võib ju arvata, et päeva lõpuks ei tulnudki kuklitest suuremat kahju!
Saiad jahtuvad, lõigatakse peält õhuke kaas, sisu võetakse noaga ettevaatlikult välja. Ümbrus peab terveks jääma. Sisu pannakse kaussi, ei tohi vajutada, sest täidis jääks siis klimpi, peale valatakse 2,5 kl. keeva piima või rõõska koort, peotäis puhastatud ja hakitud mandleid, tahtmise järgi korinte, 50 g sulatatud võid, noaotsatäis vanillipulbrit, ja 2 lusikatäit suhkrut. Segatakse sisuga õ r n a l t segi ja pannakse saia sisse. Üle riputatakse vähe kaneeli ja suhkrut, kaas pannakse peale. Süüakse keeva piimaga.
No lugesite ja kujutage siis ette, millise retseptiga tuli mul tänast hommikupoolikut sisustada! Ja kui siiralt aus olla, siis vastlasaiad ehk vastlakuklid jätavad mind täiega külmaks. No tegelikult on tegemist pisut skisofreenilise lähenemisega, sest kui mõnes hästilõhnavas pagaritoas kohevaid kuklikesi kaabuga, mille alla peidetud vahukooremägi, heal juhul killuke moosi ja veel paremal juhul tükike mandlimassi kohtan, lõppeb see ikkagi karbitäie kuklikeste koju toomisega. Sest kõik teevad ju nii! Kodus tuleb kohe kuuma kohvi kõrval vähemalt üks kukkel põske pista. Ja peale pistmist algavadki süümekad. No miks ometi ikka ja taas ahmin endale sisse toote, milles pole peale lapsepõlve vastlaliugulaskmisnostalgia, hernesupi ja kondivurritamise kõrval midagi kasulikku. Tükk jahusaia, mida nii mõnigi kord ehtsa vahukoore asemel keemia ehib.
Aga see kõik polnud vabandus, et raamatust pärit retsept katsetamata jätta. Sest kui olen lubanud Adelinet järele teha, siis tuleb ka teemaroad ette võtta. Ette rutates tuleb tõdeda, et tänu üllatuslikule sisule oli valmimas mu elu kummalisemad kui lausa mitte parimad vastlakuklid.
Kuna endiselt meil suurt peret käepärast võtta pole, siis kahandasin taigna poolevõrra. Roosiõli küll otseselt polnud, kuid kapinurgast leidsin Kairi poolt Marokost toodud roosivee. Piiritust oli ka ja päris haruldast. Rootsimaist aastast 1954 umbes. Need mõned vanaaegsed pudelid sai Jaan päranduseks oma Rootsis elanud isalt.
Seega minu vastlakuklid:
500g jahu
3dl piima
näpuotsaga soola
11g kuivpärmi
1tl roosivett pluss 0,75 spl piiriust
50g võid
1dl suhkrut
1tl jahvatatud kardemoni
Segasin jahu ja pärmi omavahel, lisasin käesooja piima, roosivee-piirituse segu, soola ja lasin köögikombainil pisut tööd teha. Jätsin taigna käteräti alla soojasse toanurka kerkima. Siis läksid kaussi sulatatud või, suhkur ja kardemon ning masin töötas minutit paar taigna kallal.
Seejärel tunnikese jooksul, mis kerkimisele kulus, meelitasin mehe ja koera tuulevaikse lumise mere äärde jalutama. Teel kohtasime suurt luigeperet. No nendele kuluks küll terve Adeline kuklikuhi ära, käis mõte läbi pea, siis äratas tähelepanu kajakate ebaloomulik kriiskamine. Pea kuklasse aetult selgus põhjus hetkega - taas olid kaabakad kuninglikku merikotkast jälitamas. Huvitav, kas ja mida see vaene kotkas üldse kätte saab kui ükskõik, kuna, me teda märkame, jälitavad lindu kajakad, varesed, isegi rongad.
Linnuvaatlus tehtud jõudsime tagasi koju. Jaan jättis meid Hummeriga kööki möllama ning viimase valvsa pilgu all vormisin taignast 20 kuklikest, mis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil maandudes peale pisukest kerkimist ja munaga määrimist 215 kraadisesse ahju ( pöördõhk ) 15 minutiks küpsema läksid.
Kui kuklid piisavalt jahtunud, haaras mind masendus ja küsimus, kes paganam küll need kõik ära sööb! Kuigi küsimus oli esitatud tasaselt ja mõttes, tonksas koer mind ninaga ja noogutas lohutavalt: "Mina, mina!"
Lohutusest innustust saades võtsin ette 5 kuklit, millel eemaldasin kübara ja õngitsesin ettevaatlikult sisu välja.
Vastavalt proua Adeline õpetusele lisasin kaussi pandud saiasisule ülejäänud koostisosad. Kuna mu kogus oli väike, siis läks kaussi lisaks:
2spl hakitud mandlilaaste ( läksin kergemat teed )
1spl kollaseid pisikesi rosinaid
1tl vaniljesuhkrut
10g võid koos ühe detsiliitri keema aetud piimaga
Segasin õrnalt segi ja paigutasin segu õõnestatud kuklitesse, katsin nad kübaratega ning sõelusin lisaks tuhksuhkrut ning kaneeli.
Tulemuseks tulid siiani kõikse mõnusamad vastlakuklid.
Kuna patustasime koeraga ning pistsime kumbki pintslisse kaks pisikest kuklit ja Jaan vaid ühe, päädis see meile kahele ( mina ja koer ) veel õhtuse pooleteise kilomeetrise kiirmatkaga.
Seega võib ju arvata, et päeva lõpuks ei tulnudki kuklitest suuremat kahju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar