Keetmata pasha ehk lihavõttejänes.

Kuigi allpoololeva lookese kirjutasin oma „Püssiga köögis“ raamatusse, siis lihavõtte
eel  julgen seda ka siinses blogis korrata. Paljudel lugejatel ikka siis mu enda jaoks
lemmikuks kujunenud retseptiraamat kodus on J

Lihavõtte jänes.
Papsi sugulane Vollionu oli täitsa oma nime väärselt üle võlli onu. Kuldses keskeas mees, kodus kolm korralikku last üles kasvatatud ja köögis armastav proua, oli tõeline pidude hunt. Alati esimene naisi tantsule tirima või siis lauluviisi üles võtma. Mulle tundus, et minu ema äratas tas soojemaid tundeid kui mõistlikule abielumehele kohane. Sest miks muidu üllatas ta ema kõikvõimalike pehmelt öeldes kummaliste kinkidega. No ühest noorest kukest, kellega mees ühel külmal veebruariööl meile külla saabus – abitu kukk kaenaltpidi pihus ehk jutustan siin edaspidi omaette loo. Sest siinse loo peategelane on hoopiski jänes.
Munapühi ootasime igal aastal innukalt. Me lastena küll ei seostanud seda kellegi surmaga ja sellele järgneva ülestõusmisega, kuigi seda meie jaoks muinasjutule sarnanevat lugu pajatati ka iga aasta. Meie ootusärevuse põhjuseks olid kord aastas peidukohast välja toodud pisikesed klaaspurgid tugevate jäigast kummist korkidega. Salapärane sisu nendes peitis munalakke. Ma ei tea kui vanad nad olid, aga see korgikangutamisjärgne piiritusega segatud värvi lõhn lummab mu ninasõõrmeid ka hetkel seda lugu kirjutades. Mäletan selgesti ka värve: rohust tumedam roheline, öise taeva tumesinine, loojangusse laskuva päikese lillakas-punane, tibusuline kollane ja apelsinikarvane oranž. Säravad munad urbadega kaunistatud kaussi sätitud jäime külalisi ootama.

Onu Volli pere ja munadega jõudis õigel hetkel, mil pidulikult kaetud laua tarbeks ema pekiga pikitud jäneseprae ahjust tõstis. Seejärel saabus vanemate sõpru lisaks, kõigil munakorvid kaasas. Laud oli toidust lookas, munade ja jänese vahele mahtusid peened singirullid, korralik kartulisalat, mida maitsetelt üle trumbata ületas rasolje, marinaadis metsaseened, põdravorsti paksud viilud, maalt toodud sea priske suitsukints. Pikk pärastlõunast hilisõhtuni kestev pidusöök oli alanud. Koksiti mune, tõsteti tooste, Volli innustusel löödi laudkonnad lahku, ikka selleks, et oleks põhjust laulda: „Mis te teete, mis te teete teise laua rahvas?“ Loomulikult lõppes kõik „Õllepruulijaga“, kus toolile ronijad oma kingad põrandale poetasid, mida me usinalt naabritüdrukuga kokku korjasime, et nad hädalistele andide vastu tagasi lunastada.
Lahkudes sosistas Vollionu salapäraselt, et kingitus ootab ukse taga. Enne, kui keegi oma hämmastunud suu avada jõudis, kadus onu kui poleks teda enam lause lõpus alles olnudki. Sõnade kaja veel õhus, avas ema ukse. Seina ääres seisis vitstest punutud kaanetatud korv. Isa küünitas üle me kivikujudeks tardunud kogude, avas kaane ja tõmbas mustkunstniku osavusega sellest kõrvupidi välja hallikarvalise jänesepoja.
Ei olnud meist kellelgi südidust vägisi toodud looma perest välja heita. Esimesed ööd oli Miku koos korviga minu voodiesine kaaslane, seejärel suutis paps, kelle hiiglaslikus garaažis peitus tisleripink, talle uue kodu ehitada.
Suvel Miku kosus ja kasvas, sageli õnnestus tal puurist arusaamatul moel põgeneda ning ka aiast jalga lasta. Küülikujaht ümber kvartali võis pealtnägijatele tunduda pehmelt öeldes kummastav.
Sügiseks olid ema ja isa taolisest tsirkusest väsinud ja Mikust otsustati praad teha. Minu nutt ja ähvardused sellest vastikust majast lahkuda ei aidanud. „No tapke ta siis maha ja pistke endale kurku,“ röökisin lõpuks ahastuses.
Mikust sai praad, mida ei maitsenud keegi. Seejärel matsime prae lihtsalt ohates kompostihunnikusse. Oma südame rahustuseks meisterdasin sinna ka risti, millele hoolikalt maalisin: „Siin puhkab Praad Miku“

Aga jätamegi jänku ka sellel lihavõttel patta panemata. Seeasemel, inspireerituna Adelinest, katsetasin oma elu esimese pashaga.

Keetmata pasha
Ained: 1200 g kohupiima, 6—8 munarebu keedetud munadest, 1 pakk vanillipulbrit, 200 g võid, 200 g hapukoort või 1/4 1 vahukoort, 300 g suhkrut, 200 g korinte, 1 sidruni koor, 50 g sukaadi, 8 tilka mandliõli või 1 peotäis mandleid.

Kohupiim pressitakse kuivaks, hõõrutakse läbi sõela, juurde lisatakse läbi sõela hõõrutud keedetud rebud, vanillipulber, sulatatud võid, koort, suhkrut, riivitud sidrunikoort, pestud, kuivatatud ja puhastatud korinte, peenekslõigatud sukaadi ja 8 tilka mandliõli või viimaste asemel 1 peotäis puhastatud mandleid. Toit segatakse hästi läbi ja pannakse marliriidega kaetud pashavormi. Kerge vajutise all seisab toit 24 tundi. Kui kokku on vajunud, pannakse ülejäänud segu juurde.
Enne tarvitamist võetakse vorm lahti, vormi laia otsa alla pannakse taldrik, marli voetakse ettevaatlikult toidu ümbert ära ja antakse pasha lauale.

Keetmata pasha meie moodi

Selle retsepti koostisosade puhul järgisin üsnagi Adeline originaalretsepti, ainult et keedetud munarebude asemel kasutasin tooreid, sest munad olid pärit kaupluse õnnelike munade riiulilt. Kuna aga sööjaid meil Adeline perega tunduvalt vähem, siis vähendasin koostisosi kahe kolmandiku võrra.

400g kohupiima
2 munarebu

1spl vaniljesuhkrut
70g võid
80g suhkrut
1dl vahukoort
70g kollaseid rosinaid
Poole sidruni riivitud koor ja mahl
Peotäis mandlilaaste

Kaunistuseks
Riivitud valget šokolaadi

Külmutatud mustsõstraid
Marmelaadi tükke
Mandlilaastud
Kodus on korralik köögikombain, mis mikserdab igasugused taignad just selliseks, nagu perenaine soovib, siis käis minu pashategu imelihtsalt.
Asetasin taignakaussi kohupiima, munarebud, suhkrud, sidruni koore ja mahla, lisasin rosinad ja mandlilaastud ja lasin masinal kõik korra läbi segada. Samal ajal sulatasin madalal kuumusel või. Panin masina korraks seisma, lisasin pashale sulanud või ja vahukoore ning vahustasin kogu massi veel kolm – neli minutit.
Valasin segu marliga kaetud sõelale, keerasin marli otsad üle pasha. Sõel, millel taldrik koos raskusega,  läks omakorda kausi kohale külmkappi ööpäevaks nõrguma.
Serveerimiseks  kuumutasin pasha alusele, muidugi eemaldasin ka marli ja kaunistasin käepärasega (valge šokolaad, mustsõstrad, marmelad, mandlilaastud).

 

 

 

Vanaeit ja kalapirukas ehk lihavõtted lähenevad.

No tegelikult olgem ausad, täna alles palmipuude püha, kus keegi mune ei värvi ja lihavõttesaiu ei küpseta.
Aga kuna homme tuleb Postimees külla, et lugu Adeline aegsetest lihavõttetoitudest teha, siis tuli ennast ja kogu ülejäänud pere viia varastesse lihavõtetesse. Jaan värvis pildistamistarvis mune, Hummer jälgis murelikult saia ja piruka valmimist ja üldse aru ei saanud, miks ei saiast ega pirukast purukestki suhu ei sattunud. Ja sama lugu minu ja Jaaniga. Riputame küll need toidud blogisse üles, aga enne homset pildistamist ei saa ampsugi võtta. Seega, mine tea, kas süüa sünnivad J
Nojaa, väljast vaadates tunduvad, et ka sisemus on isukas.

Adeliine Vanaeit

Ained: 1/1/4 kl. piima, 25 g pärmi, 400 g jahu, tl. soola, 100 g võid või Bonat, 2 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, 8 mõrumandlit, peotäis magusaid mandleid, poole sidruni koor, 100 g rosinaid.

Soojendatud piim, pärm, 1 tl. soola klopitakse segi ja pannakse kerkima. Või hõõrutakse vahuks, selle juurde lisatakse 2 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, tambitud mõrumandlid ja peotäis magusaid mandleid, poole sidruni riivitud koor ja rosinaid. Segu klopitakse kerkinud taigna hulka, lastakse võitud vormis k e r k i d a ja küpsetatakse pool tundi ahjus.
NB. Vorm olgu ainult poolest saadik täidetud.

Meie „Vanaeit“

200g jahu

1,5dl piima
6g kuivpärmi
Soola
50g võid
1 muna
1dl suhkrut
50g rosinaid
Sidruni riivitud koor
Pool tl kardemoni
Väike peotäis puruks hakitud mandleid

Sega kausis jahu, pärm ja sool läbi (kui kasutad nagu minagi, kuivpärmi). Tükelda taignasegamiskaussi  tosoe või ja lisa suhkur ja vahusta mõned minutid, lisa muna ning jätka vahustamist. Lisa kaussi jahu, rosinad, sidrunikoor, kardemon, mandlid ja käesoe piim ning lase taignasegajal kõik paari minuti jooksul korralikult läbi segada.

Vala tainas küpsetusnõusse, umbes pooleni, sest tainas kerkib küpsedes ja lase soojas kohas käteräti all pool tunnikest tõusta. Küpseta 200 kraadises ahjus ca pool tundi, kuni hambatikk saia sees kuivaks jääb.

Adeliine muretaigen

Ained : 250 g võid või Bonat (2,5  lusikatäit), 400 g s õ r e da t jahu, 1/4 tl. soola, 2 muna, 4 spl. hapukoort, 2 tl. küpsetuspulbrit.
Või, jahu segatakse küpsetuspulbri ja  soolaga, 2 tervet muna ja 4 spl. hapukoort kastetakse saialaual, kuni taigen käte ja laua küljest lahti lööb. Sellest taignast valmistatakse väikesed või suured pirukad ja küpsetatakse ahjus või tarvitatakse vormiroa kaante jaoks või koogialuseks.

Adeliine kalapirukas muretaignaga

Ained: 1 kg kala, 15 pipratera, soola, sibulat, ½ kl. riisi,3—4 muna, lusikatäis võid või Bonat, noaotsatäis tambitud pipart. T a i g n a a i n e d nr. 526 järgi.

Kala keedetakse keevas vees pipra, soola ja sibulaga (kuni silm välja paistab). 1/2 kl. riisi keedetakse nr. 267 järgi. 3—4 muna keedetakse kõvaks ja hakitakse peeneks.

M u r e t a i g e n valmistatakse, rullitakse 1/2 sellest taignast õhukeselt plaadile. Riis pannakse taignale. Keedetud kala jaotatakse luudeta tükkides peale, samuti võitäppeid, maitse järgi pipart, soola ja hakitud muna, rullitakse järelejäänud taigen ja tõstetakse üle täidise. Soovi korral võib osa taignat järele jääda ehtimisrullideks, pirukale sõrmelaiuse vahe järel peenikese rulli risti pirukat seades ja munaga määrides. Küpsetatakse 15—20 minutiga ahjus kollakaspruuniks.

Meie muretaignas kalapirukas

Pean ütlema, et paremini käsitlevat muretaigent pole mul varem õnnestunud valmistada. Ei kleepunud ta käte külge ega lauale, taignarullist rääkimata.

Muretaigen

110g võid
200g jahu
Pisut soola
1tl küpsetuspulbrit
1 muna
1spl hapukoort

Mõõda jahu kaussi ja tükelda sisse toasoe või. Lisa sool, küpsetuspulber ja lase köögikombaini taignasegajal nii kaua tööd teha, kuni tekib ühtlane purulaadne mass.  Lisa muna ja hapukoor ja las masin teeb tööd, kuniks moodustub tihke pallike.

Täidis
200g kalafileed ( mul oli koha )
1dl riisi
2 kõvaks keedetud muna
Pisut võid
Murulauku
Soola pipart
Paar loorberilehte
Ühes potis keeda riis pehmeks.. Teises potis  keeda kalatükke soola, pipra ja loorberiga maitsestatud vees mõned minutid. Haki munad peeneks.
Jaga taigen kaheks  võrdseks osaks ja rulli mõlemad osad ristkülikukujuliselt.
Aseta üks küpsetuspaberiga kaetud plaadile, kata riisikihiga, millele murenda kala, poeta peale võitükid, maitsesta pipra ja vajadusel pisut soolaga, raputa peale hakitud muna ja murulauk. Kata pirukas teise rullitud taignaga. Lõika ääred ilusaks ja järele jäänud taignaribadest vooli pirukale soovi korral meelepärased kujundid.
Küpseta 200 kraadises ahjus umbes 18 – 20 minutit.

Rohelised marineeritud oakaunad Adelinest inspireeritud ehk kuhjaga kõhklusi.

 

Ütlen ausalt, et see nii minu moodi. Leida uus asi, sellest innustuda ja hoogsalt pihta hakata kuniks ... tulevad esimesed kahtlused, kõhklused ja tahtmine asi üldse nurka visata. Muidugi ei käi see just kõge kohta, mida teen. MerMer näiteks saab juuni alul juba kaheksa aastaseks ja loomulikult on hetki, kus olen väsinud, kus ei leia toidu valmistamiseks uut põnevat ideed, kus olen hirmul, et see, mis külalistele pakkumiseks valmis, äkki polegi nii hea kui uskusin. Aga kordagi ei ole tekkinud vähimatki mõtet kodurestorani uks enda ja teiste eest lukku keerata.
„Moodsa perenaise“ raamatut, õigemini sealseid roogi,  kopeerides jõudsin aga ummikusse. Kas see, mida teen, üleüldse kedagi huvitab ja kas see ka mind ennast enam innustab?
Olgem ausad, oma MerMer ei muutu juba seetõttu igavaks, et iga toit, mida valmistan ei ole retsepti täht-täheline järgimine vaid retsept (kui seda üleüldse on) on vaid ajendiks  millegi pisut uutmoodi loomiseks. Muidugi on pisukesi erandeid, sest mõni kook  tõepoolest nõuab väga kindlaid koguseid, kindlat valmistusviisi ja õiget temperatuuri või temperatuuriga mängimist.
Ja seega, pärast päevi peadmurmist otsustasin, et luban endal ka Adeline retseptidega rohkem vallatleda ja neid pisut oma moodi ümber teha. Muidugi mitte kõigiga, sest osa neist minupoolse vahelesegamisetagi tänapäevaselt põnevad.
Tänu sellele otsusele saigi kollastest ubadest rohelised ning särtsu selles marinaadis ehk tibake enam kui Adeline omas. Aga soovitan nii- või teistpidi järele katsetada, sest meile maitses ( ka koer Hummer sõi ube mõnuga ).

Kollased marineeritud oakaunad

Oakaunu keedetakse järgm. marinaadi sees: 1,51 vett, 2—3 sibulat, 20 pipratera, 1 sõrmepikkune tükk kaneeli, 6 nelki, 3 tl. suhkrut, soola, 1 noaotsatäis muskaati. Selles
keedetakse oakaunad pehmeks ja lastakse sõelal nõrguda;
marinaad lastakse läbi peene sõela kaussi ja pannakse pärast jahtumist oakaunad 24 tunniks marinaadi. Antakse päikesekastmega nr. 196 lauale. Kaunistatakse mädarõikakaabetega ja roheliste salatilehtedega.

 Meiemoodi marineeritud rohelised oakaunad

No tegelikult oleksin meelsasti katsetanud kollaste ubadega ja teen seda kindlasti uuesti eestimaiste värskete kaunade turule tulekul. Rohelisi oli lihtsalt hetkel kaalukaubana Stockmannis pakkuda.  Ja uuel korral mängin rohkem marinaadiga ning katsetan seda nii nagu praegu kõrvitsaid sisse teen (pisut vett, rohkem veiniäädikat ja valget veini).

Seekord aga nõndamoodi:

230g ube
1l vett
2 tšillikauna (punane ja kollane)
1 suurem sibul, õhukeselt viilutatud
1spl suhkrut
1spl või pisut vähem soola
1 kaneelikang
6 nelgitera
20 pipratera
Noaotsasuurune muskaatpähklitükk
2spl äädikat

Ajasin kõik marinaadi koostisosad keema, v.a. äädikas  ja keetsin tasasel tulel umbes viis minutit, siis lisasin oad ja lasin veel keeda, aga nii, et oad krõmpsuks jäid, siis lisasin äädika ja hoidsin veel kolm – neli minutit tulel. Ei kurnanud midagi, vaid jätsin oad potti jahtuma.

Tegelikult mekkisid nad juba kohe hästi ja uuel hommikul olid juba ülimaitsekad.
Ega neid kaumemaks jätkunudki kui järgmise päeva taolise kauni loojanguga õhtuni.

Šokolaaditort ehk kuidas aeg lennates ära kaob.

Šokolaaditort.

Ained: 125 g šokolaadi, 125 g lauavõid või Bonat, 63 g sõredat jahu, 6 muna, 1/2 kl. suhkrut. I l u s t a m i s e k s: 2/3 kl. vahukoort, 2 lusikatäit šokolaadi, leht kalaliimi ja 6 pistaatsiat.

Šokolaad sulatatakse kausiga ahjus, pehmeksläinud šokolaadile valatakse 3 spl. keeva vett, segatakse, kuni on täitsa sula. Lauavõi hõõrutakse vahuks, juurde lisatakse 6 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, hõõrutakse vahuks, segatakse juurde leotatud šokolaad, sõre jahu ja viimasena munavalgevaht.

Võitud lahtikäivas vormis küpsetatakse torti 1/2 tundi. Pooljahtunult pannakse ilustatud paberiga kaetud tordialusele või vaagnale ja ehitaksie vahukslöödud koo-rega, mille juurde oli segatud 2 spl. riivitud šokolaadi ja 1spl. keevas vees leotatud leht valget kalaliimi; peale riputatakse hakitud pistaatsiaid.

 

Juhtus nii, et tegelikult oli tort või kook mul küpsetatud juba täpselt nädalajagu tagasi. Plaanisin täiega ta samal päeval, enne kui õhtul külla tulevatele sõpradele teda maitsmiseks pakun, ära ehtida ja üles pildistada.

Aeg, see kaval kelm aga lendas tavalisest kiiremini ning igasugu muude asjade kõrval ( kodukoristamine, koer Hummeriga metsaretkel esimeste kellukeste otsimine, Jaanile poenimekirja koostamine, MerMeri tulla tahtjate kõnedele ja meilidele vastamine) selgus, et sõprade tulekuni vaevalt tunnike, seega otsustasin, et pildistamine ja kirjutamine lükkub järgmiseks päevaks.
Vähemalt seda muret polnud, et tulijate tulekuks söök valmis teha, kuna olime hoopiski otsustanud koos kokata ja menüü oli äge:

Jaapani stiilis marineeritud liha porgandisalatiga,

tšillised krevetid praetud koos litšiga,
kookosene kanasupp ja noh lõpuks siis mu valmistatud Adeline kook.

Kuna siin blogis domineerivad ikka Adelinest inspireeritud retseptid, siis eelpoolloetletud toidud las jäävad saladuseks J

Ainult tõelise üllatuse valmistanud porgandisalati tooksin kiirelt ära, sest nõndamoodi ülilihtne  kooslus sobiks mis iganes soolase roa kõrvale.
Võta 100g porgandeid, lõigu nad sentimeeter korda sentimeeter suurusteks kuubikuteks, keeda kergelt soolatud vees parajalt pehmeks kurna ja jahuta. Sega jahtunud porgandid 2 supilusika maheda Dijoni sinepiga ja üllatu kui hästi see kõik maitseb!
Kui õhtu lõpuks koogini jõudsime, siis serverisin teda hoopiski kirsijäätisega. Aga sõbrad leidsid, et kook on tõega mõnus ja ka nende meelest parem jäätise kui vahukoorega, sellepärast sai ta lõpuks üles pildistatud koore asemel kirsside ning jäätisega.
Teisipäevast sai märkamatult kolmapäev, kolmapäevast neljapäev, neljapäevast reede. Reede oli põhendatud teatrile, laupäev siis minu enda sünnipäevale ja eile avastasime ehmatusega, et KUMUs olev Belgia sürrealisti Paul Delvaux näitus viimast päeva avatud! Tundus, et suur osa kunstisõltlastest oli koos meiega paar tundi enne näituse sulgemist sama avastuseni jõudnud.

No nii saabuski tähelepandamatult tänane hommik, kus andsin enesele teada, et enne kodunt välja ei saa kui pilt tehtud ja lugu jutustatud. Üks väike mure oli küll – kas nädalavanune kook üldse enam süüa sünnib? Omaette külmkapis aega veetnud torditükk oli kuid vananedes veel maitsekamaks muutunud. Eksperiment jätkub, sest järele jäänud tükid panin toidukilesse mähituna sügavkülma, kust suure magusaisu või ootamatu sõbra puhul neid veel serveerida annab.

 

 

 

 

Šokolaaditort meie moodi:

125g 70%-list šokolaadi

125g toasooja võid
63g jahu
6 muna
100g suhkrut
Sulatasin šokolaadi vesivannil ja vett küll ei julgenud sekka segada.
Vahustasin või suhkruga, lisasin ükshaaval munakollased, sõelusin sekka jahu ning lisasin šokolaadi.
Teises kausis vahustasin munavalged näpuotsa soolaga tugevaks vahuks ja segasin vahu ettevaatlikult ülejaanud taignaga.
Küpsetasin kooki võiga määritud lahtikäivas koogivormis 200 kraadises kuumuses umbes 28 minutit. Tegelikult kui uuest teeksin, siis vist piisaks 20 minutist, siis jääb sisu jahtudes veel kreemjamaks.
Serveerisin kooki vanilli-kirsi koorejäätise, külmutatud kirssidega. Ja kuna külmkapis oli veel alles omavalmistatud hapukat vaarikakastet, siis lisasin sedagi.

Täidetud tomatid ehk lihtsalt hää roog.

 

Allpoololevast roast, kui olime teda tibake omamoodi töödelnud, saab usutavalt toit, mida veelgi teeme.  Kahest – kolmest tomatist (olenevalt vilja suurusest) saab korraliku kõhutäie, mis enda kõrvale lisandeid tegelikult ei vajagi.

Originaalretsept siis järgmine.

Täidetud tomatid

(6—8 in.)
Ained: 10 tomatit, 200 g lahja sealiha, 1/2 sibulat, pipart, soola, valget niiti.
Tomatitel lõigatakse õhuke kaas otsast, sisu võetakse välja. 6—10 tomati jaoks (suuruse järgi) lastakse 200 g toorest sealiha läbi lihamasina, segatakse läbi sõela hõõrutud tomatisisu selle liha juurde, maitse järgi pipart ja soola, hakitud sibul, ning täidetakse iga tomati ümbrus selle seguga. Kaaned pannakse peale, seotakse iga tomat niidiga Õrnalt ümbert kinni ja küpsetatakse vähese pruuni võiga pannil ahjus 5—10 minutit. Süüakse eeltoiduks või aedvilja juurde.

Meie aga tegime nõnda:

6 prisket tomatit

400g sea- ja veisehakkliha segu

1 pisem sibul
Pipar
Sool
1/2tl purustatud koriandriseemneid
2 pisikest kuivatatud piri-piri kauna
Niit (?)
Oliiviõli

Lõikasime tomatitelt kaaned, uuristasime sisu välja ja surusime viimase läbi sõela, nii et kaussi tuli paras annus tomatimahla. Lisasime samasse kaussi hakkliha, peeneks hakitud sibula, vürtsid ja sõtkusime kõigest korraliku taigna. See lisatud tomatimahl tegi hakkliha eriliselt mahlaseks ja maitsvaks, seega otsustasin, et mõne tulevase kotletiteo puhul kasutan sama nippi.

Tomatid hoolikalt sisuga täidetud, jäi küll hakkliha pisut üle. Selle aga praadisin lihtsalt niisama kiirelt pannil läbi. Jaan küll imestas, et miks tomatisse topitavat läbi ei praeta. Aga ütlesin, et teeme nii, kuis retsept käsib.
Palju suurema küsimuse märgi tekitas tomati sidumine, sest katsu sellele libedale ümarale olevusele niiti ümber kere tõmmata. Pean tunnistama, et see oli peaaegu võimatu ja ka täiesti mõttetu ülesanne, sest paar vaevaliselt seotud tomatit ei erinenud oma kujult ahjust võttes sidumata tomatitest.
Ahjuplaadile ritta seatud viljadele tilgutasin või asemel hoopiski pisut oliiviõli peale.
Küpsetustemperatuuriks sättisin 200 kraadi, aga kümne minutiga ei näinud tomatikesed üldse mitte küpsenud välja, selleks läks meie suurte puhul kokku aega pea kolmkümmend minutit.
Aga kindlasti Adeline kasutatud küpsed koduse kasvuhoone tomatid vajavad hoopiski teistsugust ja õrnemat kohtlemist kui talvised paksukoorelised kauge maa viljad. Seega tuleb suurel suvel naabritädi omadega ka katsetada J

 

 

 

Šokolaadipätsid ehk inimene mõtleb, jumal juhib.

Hommikul ärgates olin päris kindel, kuidas päev kujunema hakkab. Kell üksteist pisike kohtumine noorpaariga, kes peatselt meie MerMeris registeerimisjärgset õhtusööki soovivad. Meespool on Türgist, siin ülikoolis õppinud ja räägib tähelepanuväärt ilusat eesti keelt. Ja kuna osa pulmalisi tuleb tema kodumaalt, siis otsustasime neid üllatada eestimaise omamere kalaga, arvatavalt meriforell ning skandinaaviastiilis marineeritud heeringaga.
Jutud räägitud ja tulevased abiellujad koduteele saadetud plaanisin Adeline paari retseptiga katseid tegema hakata. Jaan otsustas, et nikerdab mõned tunnid oma uue maali kallal ning koer Hummer leidis, et ta ei teegi mitte midagi.
Telefonikõne kaasa mobiilile pööras kiirelt kõik peapeale. Helistas sõber ja tuntud poliitik A, kes pikema sissejuhatuseta küsis, kas näljasele nelikule MerMer mõnekümne minuti pärast tassikese teed ja kõhukosutust pakuks.
Tegelikult on see täiesti meie reeglite vastane, sest tulijaid kostitame vähemalt päevase etteteatamise alusel. Aga nagu ikka – erandid on selleks, et reeglitesse mõrasid lüüa ja ütlesin kergelt ohates, et tulge aga.
Kuigi kindlasti on nii A-l kui kõigil ülejäänutel mulje, et meie köök, külmkapp ja sahver on toidust pungil, siis aegajalt ja just nimelt täna, haigutas igas kandis mittemidagi.
No sellest mittemidagist võlusin välja 8 muna, 100g Serrano sinki, viimase killukese Jaani suurt lemmikut vürtspekki, juustutüki, mõned tomatid. Sellest improviseerisin toeka omleti, lisandiks leidsin tükikese värsket kurki ja rohelist salatit. Sahvinurgas põrnitses potike peremehe hapendatud oliividega, no need said ka lauale. Ah jaa, üks eile küpsetatud pardifilee oli ka miskipärast külmkapis alles. Aga saiaviile oli majas ausõna, ainult kolm, mida külalised vennalikult jagasid, et sellega Sitsiiliast pärit oliiviõli taldrikutelt kokku riisuda.
Pärast ootamatute külaliste, kellega juttu jätkus kauemakski, lahkumist ei jäänudki muud üle kui salve täitmiseks Kuusalu kodupoed läbi kammida  Õnneks oli leivaemand Kai ka kohe sooja leiba ahjust võtmas.  
Nüüdseks naeratab sahvris ja külmkapis taas pisuke küllus, tänu millele said ka tänased retseptid teie ette katsetatud.

Šokolaadipätsikesed

Ained: 3 muna valget, 1 muna, tahvel (100 g) šokolaadi, 1/2 kl. tolmsuhkrut, noaotsatäis vanillipulbrit, 1 spl. jahu, vaha või võid.

1 muna hõõrutakse, lisatakse juurde riivitud šokolaad, 1/2 kl. tolmsuhkrut (mina arvestasin 1,25dl tuhksuhkrut)  ja kergesti hulka riputades 1 spl. jahu.

Munavalge pekstakse vahuks ja segatakse k e r g e s t i l i i g u t a d e s šokolaadisegu hulka. Vahatatud plaadile pannakse teelusikaga väikesed pätsid ja kuivatatakse jahedas ahjus.

Nonii, kuigi koostisained lihtsad ja kõik tegelikult juba Kuusalus käimatagi olemas,  pani pead murdma „kuivatatakse jahedas ahjus“. Ei osanud ma oma peaga muud ette võtta kui jälgisin oma lemmikpavlova küpsetusrežiimi.

Pätsikesed läksid esiti kümneks minutiks 140 kraadisesse ahju (pöördõhk) ja seejärel „kuivasid“  edasi kakskümmend ja üheksa minutit 125 kraadisel temperatuuril. Erinevalt pavlovatest ei tõstnud ma maiust aja lõppedes ahjust välja, vaid keerasin kuumuse kinni ja lasin neil kinnise ukse taga veel pooltunnikest istuda.
Tõepoolest said neist pätsid, sest kusagile nad eriti ei kerkinud, aga maitse on mõnus. Liigagi mõnus, kuna hetkel on neist juba pool kadunud. Eks mõistatage, kuhu.
Jaan arvas, et kui kahe küpsise vahele veel vahukoor panna ja vaarikamoosiga üle kasta ... Ning leidis veel, et siis võiks desserdi nimi olla Konstantini pätsud. Laitsin ta mõtte maha, sest äkki siis ei tulegi meile praegune president sööma.

Täidetud tomatitest kuid pajatan homme, sest liiga palju hääd ühe õhtuga ei suuda keegi sisse ahmida.

 

Pruunid kapsad ehk midagi, mida juba mitu korda teinud olen.

Kui tänased MerMeri külalised koduteele lehvitatud, tuba koristatud, koer jalutatud, omad toidetud - siis jõudsin siia, sinise ekraani ette, et hiljuti avastatud Adeline imelihtsad ja imemaitsvad kapsad üles kirjutada. Nende puhul olen kindel, et nii ei valmistanud ka meie ema kapsaid, seega uus ning ainulaadne kogemus.

Pruunistatud kapsad

Ained: 1—3 kapsapead, 1-—2 sibulat, 1/2klaasi suhkrut, 100—150 g võid, soola, äädikat.

1—3 kapsapead lõigatakse pooleks ja riivitakse peeneks.

1/2 klaasitäit suhkrut pruunistatakse pajas i l m a  

v e e ta , pannakse ruttu võid sekka ja lisandatakse kapsad ning sibulad. S e g a d e s , aga m i t t e

v a j u t a d e s, hautatakse kapsad pehmeks ja pruuniks. Kui kapsad liuale tõstetakse, lisatakse hulka vähe soola ja soovi järgi äädikat.

Ise sai, vastavalt pere suurusele, katsetatud ühe pisema toidupoest leitud värske peaga.

1 pisem kapsapea

1 keskmine sibul

1dl suhkrut

50g võid

soola, pipart

paar spl veiniäädikat

Kapsa riivimise jätsin vahele, seeasemel viilutasin ta õhukesteks ribadeks, hakkisin sibula. Kallasin suhkru potti ja lasin tal keskmisel kuumusel sulada ja pruunistuda, seda kõike ikka pideva segamise saatel, lisasin seejärel, endiselt segades, või ja kui see sulanud, siis kapsa ja sibula. Jaan vaatas uudistavalt üle õla mu tegevust ja päris, et ega kapsast poti tarbeks liialt palju. Selgitasin kannatlikult, et värske kapsas kaotab volüümist vähemalt poole.

Ja kihvt oli vaadata, kuidas kapsas kahaneb ning läikivpruuniks muutub. Muidugi endiselt ikka segades :)

Adeline õpetusele vastu hakates maitsestasin kapsa äädika ja soolaga juba tulel ning ei raatsinud lisamata jätta paari keerdu musta pipart veskist.

Kindlasti soovitan katsetada, sest maitsekas lisand pearoa kõrvale.

 

 

 

Meie suureks rõõmuks on alanud kevadkuu, märts. Seda ootust on tunda õhus ja kuulata lindude hõisetes ja käitumises. No muidugi, eks tuleb veel ka talve maha, aga see mõte ei seganud kahte varest naabrimaja antenni otsas pool päeva kurameerimast. Üks neist, oletasime, et isane, käis aeg-ajalt teisele mereservalt ja metsaäärest kingitusi toomas. Pisilindudel on ka nii kiire, et vaid mõni üksik leiab aega terrassilt läbi hüpata, et sinna ununenud seeme nokka haarata.

Ja Kolga poole viival teel lehvitab kurvapilguline lumetaat meile teades, et täna või paremal juhul ehk homme sulab ta vulisevaks kevadveeks, et taasärgata tärkava rohu ja lilledega.

Kaunist kevadeootust!