Keetmata pasha ehk lihavõttejänes.

Kuigi allpoololeva lookese kirjutasin oma „Püssiga köögis“ raamatusse, siis lihavõtte
eel  julgen seda ka siinses blogis korrata. Paljudel lugejatel ikka siis mu enda jaoks
lemmikuks kujunenud retseptiraamat kodus on J

Lihavõtte jänes.
Papsi sugulane Vollionu oli täitsa oma nime väärselt üle võlli onu. Kuldses keskeas mees, kodus kolm korralikku last üles kasvatatud ja köögis armastav proua, oli tõeline pidude hunt. Alati esimene naisi tantsule tirima või siis lauluviisi üles võtma. Mulle tundus, et minu ema äratas tas soojemaid tundeid kui mõistlikule abielumehele kohane. Sest miks muidu üllatas ta ema kõikvõimalike pehmelt öeldes kummaliste kinkidega. No ühest noorest kukest, kellega mees ühel külmal veebruariööl meile külla saabus – abitu kukk kaenaltpidi pihus ehk jutustan siin edaspidi omaette loo. Sest siinse loo peategelane on hoopiski jänes.
Munapühi ootasime igal aastal innukalt. Me lastena küll ei seostanud seda kellegi surmaga ja sellele järgneva ülestõusmisega, kuigi seda meie jaoks muinasjutule sarnanevat lugu pajatati ka iga aasta. Meie ootusärevuse põhjuseks olid kord aastas peidukohast välja toodud pisikesed klaaspurgid tugevate jäigast kummist korkidega. Salapärane sisu nendes peitis munalakke. Ma ei tea kui vanad nad olid, aga see korgikangutamisjärgne piiritusega segatud värvi lõhn lummab mu ninasõõrmeid ka hetkel seda lugu kirjutades. Mäletan selgesti ka värve: rohust tumedam roheline, öise taeva tumesinine, loojangusse laskuva päikese lillakas-punane, tibusuline kollane ja apelsinikarvane oranž. Säravad munad urbadega kaunistatud kaussi sätitud jäime külalisi ootama.

Onu Volli pere ja munadega jõudis õigel hetkel, mil pidulikult kaetud laua tarbeks ema pekiga pikitud jäneseprae ahjust tõstis. Seejärel saabus vanemate sõpru lisaks, kõigil munakorvid kaasas. Laud oli toidust lookas, munade ja jänese vahele mahtusid peened singirullid, korralik kartulisalat, mida maitsetelt üle trumbata ületas rasolje, marinaadis metsaseened, põdravorsti paksud viilud, maalt toodud sea priske suitsukints. Pikk pärastlõunast hilisõhtuni kestev pidusöök oli alanud. Koksiti mune, tõsteti tooste, Volli innustusel löödi laudkonnad lahku, ikka selleks, et oleks põhjust laulda: „Mis te teete, mis te teete teise laua rahvas?“ Loomulikult lõppes kõik „Õllepruulijaga“, kus toolile ronijad oma kingad põrandale poetasid, mida me usinalt naabritüdrukuga kokku korjasime, et nad hädalistele andide vastu tagasi lunastada.
Lahkudes sosistas Vollionu salapäraselt, et kingitus ootab ukse taga. Enne, kui keegi oma hämmastunud suu avada jõudis, kadus onu kui poleks teda enam lause lõpus alles olnudki. Sõnade kaja veel õhus, avas ema ukse. Seina ääres seisis vitstest punutud kaanetatud korv. Isa küünitas üle me kivikujudeks tardunud kogude, avas kaane ja tõmbas mustkunstniku osavusega sellest kõrvupidi välja hallikarvalise jänesepoja.
Ei olnud meist kellelgi südidust vägisi toodud looma perest välja heita. Esimesed ööd oli Miku koos korviga minu voodiesine kaaslane, seejärel suutis paps, kelle hiiglaslikus garaažis peitus tisleripink, talle uue kodu ehitada.
Suvel Miku kosus ja kasvas, sageli õnnestus tal puurist arusaamatul moel põgeneda ning ka aiast jalga lasta. Küülikujaht ümber kvartali võis pealtnägijatele tunduda pehmelt öeldes kummastav.
Sügiseks olid ema ja isa taolisest tsirkusest väsinud ja Mikust otsustati praad teha. Minu nutt ja ähvardused sellest vastikust majast lahkuda ei aidanud. „No tapke ta siis maha ja pistke endale kurku,“ röökisin lõpuks ahastuses.
Mikust sai praad, mida ei maitsenud keegi. Seejärel matsime prae lihtsalt ohates kompostihunnikusse. Oma südame rahustuseks meisterdasin sinna ka risti, millele hoolikalt maalisin: „Siin puhkab Praad Miku“

Aga jätamegi jänku ka sellel lihavõttel patta panemata. Seeasemel, inspireerituna Adelinest, katsetasin oma elu esimese pashaga.

Keetmata pasha
Ained: 1200 g kohupiima, 6—8 munarebu keedetud munadest, 1 pakk vanillipulbrit, 200 g võid, 200 g hapukoort või 1/4 1 vahukoort, 300 g suhkrut, 200 g korinte, 1 sidruni koor, 50 g sukaadi, 8 tilka mandliõli või 1 peotäis mandleid.

Kohupiim pressitakse kuivaks, hõõrutakse läbi sõela, juurde lisatakse läbi sõela hõõrutud keedetud rebud, vanillipulber, sulatatud võid, koort, suhkrut, riivitud sidrunikoort, pestud, kuivatatud ja puhastatud korinte, peenekslõigatud sukaadi ja 8 tilka mandliõli või viimaste asemel 1 peotäis puhastatud mandleid. Toit segatakse hästi läbi ja pannakse marliriidega kaetud pashavormi. Kerge vajutise all seisab toit 24 tundi. Kui kokku on vajunud, pannakse ülejäänud segu juurde.
Enne tarvitamist võetakse vorm lahti, vormi laia otsa alla pannakse taldrik, marli voetakse ettevaatlikult toidu ümbert ära ja antakse pasha lauale.

Keetmata pasha meie moodi

Selle retsepti koostisosade puhul järgisin üsnagi Adeline originaalretsepti, ainult et keedetud munarebude asemel kasutasin tooreid, sest munad olid pärit kaupluse õnnelike munade riiulilt. Kuna aga sööjaid meil Adeline perega tunduvalt vähem, siis vähendasin koostisosi kahe kolmandiku võrra.

400g kohupiima
2 munarebu

1spl vaniljesuhkrut
70g võid
80g suhkrut
1dl vahukoort
70g kollaseid rosinaid
Poole sidruni riivitud koor ja mahl
Peotäis mandlilaaste

Kaunistuseks
Riivitud valget šokolaadi

Külmutatud mustsõstraid
Marmelaadi tükke
Mandlilaastud
Kodus on korralik köögikombain, mis mikserdab igasugused taignad just selliseks, nagu perenaine soovib, siis käis minu pashategu imelihtsalt.
Asetasin taignakaussi kohupiima, munarebud, suhkrud, sidruni koore ja mahla, lisasin rosinad ja mandlilaastud ja lasin masinal kõik korra läbi segada. Samal ajal sulatasin madalal kuumusel või. Panin masina korraks seisma, lisasin pashale sulanud või ja vahukoore ning vahustasin kogu massi veel kolm – neli minutit.
Valasin segu marliga kaetud sõelale, keerasin marli otsad üle pasha. Sõel, millel taldrik koos raskusega,  läks omakorda kausi kohale külmkappi ööpäevaks nõrguma.
Serveerimiseks  kuumutasin pasha alusele, muidugi eemaldasin ka marli ja kaunistasin käepärasega (valge šokolaad, mustsõstrad, marmelad, mandlilaastud).