Rohelised marineeritud oakaunad Adelinest inspireeritud ehk kuhjaga kõhklusi.

 

Ütlen ausalt, et see nii minu moodi. Leida uus asi, sellest innustuda ja hoogsalt pihta hakata kuniks ... tulevad esimesed kahtlused, kõhklused ja tahtmine asi üldse nurka visata. Muidugi ei käi see just kõge kohta, mida teen. MerMer näiteks saab juuni alul juba kaheksa aastaseks ja loomulikult on hetki, kus olen väsinud, kus ei leia toidu valmistamiseks uut põnevat ideed, kus olen hirmul, et see, mis külalistele pakkumiseks valmis, äkki polegi nii hea kui uskusin. Aga kordagi ei ole tekkinud vähimatki mõtet kodurestorani uks enda ja teiste eest lukku keerata.
„Moodsa perenaise“ raamatut, õigemini sealseid roogi,  kopeerides jõudsin aga ummikusse. Kas see, mida teen, üleüldse kedagi huvitab ja kas see ka mind ennast enam innustab?
Olgem ausad, oma MerMer ei muutu juba seetõttu igavaks, et iga toit, mida valmistan ei ole retsepti täht-täheline järgimine vaid retsept (kui seda üleüldse on) on vaid ajendiks  millegi pisut uutmoodi loomiseks. Muidugi on pisukesi erandeid, sest mõni kook  tõepoolest nõuab väga kindlaid koguseid, kindlat valmistusviisi ja õiget temperatuuri või temperatuuriga mängimist.
Ja seega, pärast päevi peadmurmist otsustasin, et luban endal ka Adeline retseptidega rohkem vallatleda ja neid pisut oma moodi ümber teha. Muidugi mitte kõigiga, sest osa neist minupoolse vahelesegamisetagi tänapäevaselt põnevad.
Tänu sellele otsusele saigi kollastest ubadest rohelised ning särtsu selles marinaadis ehk tibake enam kui Adeline omas. Aga soovitan nii- või teistpidi järele katsetada, sest meile maitses ( ka koer Hummer sõi ube mõnuga ).

Kollased marineeritud oakaunad

Oakaunu keedetakse järgm. marinaadi sees: 1,51 vett, 2—3 sibulat, 20 pipratera, 1 sõrmepikkune tükk kaneeli, 6 nelki, 3 tl. suhkrut, soola, 1 noaotsatäis muskaati. Selles
keedetakse oakaunad pehmeks ja lastakse sõelal nõrguda;
marinaad lastakse läbi peene sõela kaussi ja pannakse pärast jahtumist oakaunad 24 tunniks marinaadi. Antakse päikesekastmega nr. 196 lauale. Kaunistatakse mädarõikakaabetega ja roheliste salatilehtedega.

 Meiemoodi marineeritud rohelised oakaunad

No tegelikult oleksin meelsasti katsetanud kollaste ubadega ja teen seda kindlasti uuesti eestimaiste värskete kaunade turule tulekul. Rohelisi oli lihtsalt hetkel kaalukaubana Stockmannis pakkuda.  Ja uuel korral mängin rohkem marinaadiga ning katsetan seda nii nagu praegu kõrvitsaid sisse teen (pisut vett, rohkem veiniäädikat ja valget veini).

Seekord aga nõndamoodi:

230g ube
1l vett
2 tšillikauna (punane ja kollane)
1 suurem sibul, õhukeselt viilutatud
1spl suhkrut
1spl või pisut vähem soola
1 kaneelikang
6 nelgitera
20 pipratera
Noaotsasuurune muskaatpähklitükk
2spl äädikat

Ajasin kõik marinaadi koostisosad keema, v.a. äädikas  ja keetsin tasasel tulel umbes viis minutit, siis lisasin oad ja lasin veel keeda, aga nii, et oad krõmpsuks jäid, siis lisasin äädika ja hoidsin veel kolm – neli minutit tulel. Ei kurnanud midagi, vaid jätsin oad potti jahtuma.

Tegelikult mekkisid nad juba kohe hästi ja uuel hommikul olid juba ülimaitsekad.
Ega neid kaumemaks jätkunudki kui järgmise päeva taolise kauni loojanguga õhtuni.

Šokolaaditort ehk kuidas aeg lennates ära kaob.

Šokolaaditort.

Ained: 125 g šokolaadi, 125 g lauavõid või Bonat, 63 g sõredat jahu, 6 muna, 1/2 kl. suhkrut. I l u s t a m i s e k s: 2/3 kl. vahukoort, 2 lusikatäit šokolaadi, leht kalaliimi ja 6 pistaatsiat.

Šokolaad sulatatakse kausiga ahjus, pehmeksläinud šokolaadile valatakse 3 spl. keeva vett, segatakse, kuni on täitsa sula. Lauavõi hõõrutakse vahuks, juurde lisatakse 6 munarebu, 1/2 kl. suhkrut, hõõrutakse vahuks, segatakse juurde leotatud šokolaad, sõre jahu ja viimasena munavalgevaht.

Võitud lahtikäivas vormis küpsetatakse torti 1/2 tundi. Pooljahtunult pannakse ilustatud paberiga kaetud tordialusele või vaagnale ja ehitaksie vahukslöödud koo-rega, mille juurde oli segatud 2 spl. riivitud šokolaadi ja 1spl. keevas vees leotatud leht valget kalaliimi; peale riputatakse hakitud pistaatsiaid.

 

Juhtus nii, et tegelikult oli tort või kook mul küpsetatud juba täpselt nädalajagu tagasi. Plaanisin täiega ta samal päeval, enne kui õhtul külla tulevatele sõpradele teda maitsmiseks pakun, ära ehtida ja üles pildistada.

Aeg, see kaval kelm aga lendas tavalisest kiiremini ning igasugu muude asjade kõrval ( kodukoristamine, koer Hummeriga metsaretkel esimeste kellukeste otsimine, Jaanile poenimekirja koostamine, MerMeri tulla tahtjate kõnedele ja meilidele vastamine) selgus, et sõprade tulekuni vaevalt tunnike, seega otsustasin, et pildistamine ja kirjutamine lükkub järgmiseks päevaks.
Vähemalt seda muret polnud, et tulijate tulekuks söök valmis teha, kuna olime hoopiski otsustanud koos kokata ja menüü oli äge:

Jaapani stiilis marineeritud liha porgandisalatiga,

tšillised krevetid praetud koos litšiga,
kookosene kanasupp ja noh lõpuks siis mu valmistatud Adeline kook.

Kuna siin blogis domineerivad ikka Adelinest inspireeritud retseptid, siis eelpoolloetletud toidud las jäävad saladuseks J

Ainult tõelise üllatuse valmistanud porgandisalati tooksin kiirelt ära, sest nõndamoodi ülilihtne  kooslus sobiks mis iganes soolase roa kõrvale.
Võta 100g porgandeid, lõigu nad sentimeeter korda sentimeeter suurusteks kuubikuteks, keeda kergelt soolatud vees parajalt pehmeks kurna ja jahuta. Sega jahtunud porgandid 2 supilusika maheda Dijoni sinepiga ja üllatu kui hästi see kõik maitseb!
Kui õhtu lõpuks koogini jõudsime, siis serverisin teda hoopiski kirsijäätisega. Aga sõbrad leidsid, et kook on tõega mõnus ja ka nende meelest parem jäätise kui vahukoorega, sellepärast sai ta lõpuks üles pildistatud koore asemel kirsside ning jäätisega.
Teisipäevast sai märkamatult kolmapäev, kolmapäevast neljapäev, neljapäevast reede. Reede oli põhendatud teatrile, laupäev siis minu enda sünnipäevale ja eile avastasime ehmatusega, et KUMUs olev Belgia sürrealisti Paul Delvaux näitus viimast päeva avatud! Tundus, et suur osa kunstisõltlastest oli koos meiega paar tundi enne näituse sulgemist sama avastuseni jõudnud.

No nii saabuski tähelepandamatult tänane hommik, kus andsin enesele teada, et enne kodunt välja ei saa kui pilt tehtud ja lugu jutustatud. Üks väike mure oli küll – kas nädalavanune kook üldse enam süüa sünnib? Omaette külmkapis aega veetnud torditükk oli kuid vananedes veel maitsekamaks muutunud. Eksperiment jätkub, sest järele jäänud tükid panin toidukilesse mähituna sügavkülma, kust suure magusaisu või ootamatu sõbra puhul neid veel serveerida annab.

 

 

 

 

Šokolaaditort meie moodi:

125g 70%-list šokolaadi

125g toasooja võid
63g jahu
6 muna
100g suhkrut
Sulatasin šokolaadi vesivannil ja vett küll ei julgenud sekka segada.
Vahustasin või suhkruga, lisasin ükshaaval munakollased, sõelusin sekka jahu ning lisasin šokolaadi.
Teises kausis vahustasin munavalged näpuotsa soolaga tugevaks vahuks ja segasin vahu ettevaatlikult ülejaanud taignaga.
Küpsetasin kooki võiga määritud lahtikäivas koogivormis 200 kraadises kuumuses umbes 28 minutit. Tegelikult kui uuest teeksin, siis vist piisaks 20 minutist, siis jääb sisu jahtudes veel kreemjamaks.
Serveerisin kooki vanilli-kirsi koorejäätise, külmutatud kirssidega. Ja kuna külmkapis oli veel alles omavalmistatud hapukat vaarikakastet, siis lisasin sedagi.

Täidetud tomatid ehk lihtsalt hää roog.

 

Allpoololevast roast, kui olime teda tibake omamoodi töödelnud, saab usutavalt toit, mida veelgi teeme.  Kahest – kolmest tomatist (olenevalt vilja suurusest) saab korraliku kõhutäie, mis enda kõrvale lisandeid tegelikult ei vajagi.

Originaalretsept siis järgmine.

Täidetud tomatid

(6—8 in.)
Ained: 10 tomatit, 200 g lahja sealiha, 1/2 sibulat, pipart, soola, valget niiti.
Tomatitel lõigatakse õhuke kaas otsast, sisu võetakse välja. 6—10 tomati jaoks (suuruse järgi) lastakse 200 g toorest sealiha läbi lihamasina, segatakse läbi sõela hõõrutud tomatisisu selle liha juurde, maitse järgi pipart ja soola, hakitud sibul, ning täidetakse iga tomati ümbrus selle seguga. Kaaned pannakse peale, seotakse iga tomat niidiga Õrnalt ümbert kinni ja küpsetatakse vähese pruuni võiga pannil ahjus 5—10 minutit. Süüakse eeltoiduks või aedvilja juurde.

Meie aga tegime nõnda:

6 prisket tomatit

400g sea- ja veisehakkliha segu

1 pisem sibul
Pipar
Sool
1/2tl purustatud koriandriseemneid
2 pisikest kuivatatud piri-piri kauna
Niit (?)
Oliiviõli

Lõikasime tomatitelt kaaned, uuristasime sisu välja ja surusime viimase läbi sõela, nii et kaussi tuli paras annus tomatimahla. Lisasime samasse kaussi hakkliha, peeneks hakitud sibula, vürtsid ja sõtkusime kõigest korraliku taigna. See lisatud tomatimahl tegi hakkliha eriliselt mahlaseks ja maitsvaks, seega otsustasin, et mõne tulevase kotletiteo puhul kasutan sama nippi.

Tomatid hoolikalt sisuga täidetud, jäi küll hakkliha pisut üle. Selle aga praadisin lihtsalt niisama kiirelt pannil läbi. Jaan küll imestas, et miks tomatisse topitavat läbi ei praeta. Aga ütlesin, et teeme nii, kuis retsept käsib.
Palju suurema küsimuse märgi tekitas tomati sidumine, sest katsu sellele libedale ümarale olevusele niiti ümber kere tõmmata. Pean tunnistama, et see oli peaaegu võimatu ja ka täiesti mõttetu ülesanne, sest paar vaevaliselt seotud tomatit ei erinenud oma kujult ahjust võttes sidumata tomatitest.
Ahjuplaadile ritta seatud viljadele tilgutasin või asemel hoopiski pisut oliiviõli peale.
Küpsetustemperatuuriks sättisin 200 kraadi, aga kümne minutiga ei näinud tomatikesed üldse mitte küpsenud välja, selleks läks meie suurte puhul kokku aega pea kolmkümmend minutit.
Aga kindlasti Adeline kasutatud küpsed koduse kasvuhoone tomatid vajavad hoopiski teistsugust ja õrnemat kohtlemist kui talvised paksukoorelised kauge maa viljad. Seega tuleb suurel suvel naabritädi omadega ka katsetada J

 

 

 

Šokolaadipätsid ehk inimene mõtleb, jumal juhib.

Hommikul ärgates olin päris kindel, kuidas päev kujunema hakkab. Kell üksteist pisike kohtumine noorpaariga, kes peatselt meie MerMeris registeerimisjärgset õhtusööki soovivad. Meespool on Türgist, siin ülikoolis õppinud ja räägib tähelepanuväärt ilusat eesti keelt. Ja kuna osa pulmalisi tuleb tema kodumaalt, siis otsustasime neid üllatada eestimaise omamere kalaga, arvatavalt meriforell ning skandinaaviastiilis marineeritud heeringaga.
Jutud räägitud ja tulevased abiellujad koduteele saadetud plaanisin Adeline paari retseptiga katseid tegema hakata. Jaan otsustas, et nikerdab mõned tunnid oma uue maali kallal ning koer Hummer leidis, et ta ei teegi mitte midagi.
Telefonikõne kaasa mobiilile pööras kiirelt kõik peapeale. Helistas sõber ja tuntud poliitik A, kes pikema sissejuhatuseta küsis, kas näljasele nelikule MerMer mõnekümne minuti pärast tassikese teed ja kõhukosutust pakuks.
Tegelikult on see täiesti meie reeglite vastane, sest tulijaid kostitame vähemalt päevase etteteatamise alusel. Aga nagu ikka – erandid on selleks, et reeglitesse mõrasid lüüa ja ütlesin kergelt ohates, et tulge aga.
Kuigi kindlasti on nii A-l kui kõigil ülejäänutel mulje, et meie köök, külmkapp ja sahver on toidust pungil, siis aegajalt ja just nimelt täna, haigutas igas kandis mittemidagi.
No sellest mittemidagist võlusin välja 8 muna, 100g Serrano sinki, viimase killukese Jaani suurt lemmikut vürtspekki, juustutüki, mõned tomatid. Sellest improviseerisin toeka omleti, lisandiks leidsin tükikese värsket kurki ja rohelist salatit. Sahvinurgas põrnitses potike peremehe hapendatud oliividega, no need said ka lauale. Ah jaa, üks eile küpsetatud pardifilee oli ka miskipärast külmkapis alles. Aga saiaviile oli majas ausõna, ainult kolm, mida külalised vennalikult jagasid, et sellega Sitsiiliast pärit oliiviõli taldrikutelt kokku riisuda.
Pärast ootamatute külaliste, kellega juttu jätkus kauemakski, lahkumist ei jäänudki muud üle kui salve täitmiseks Kuusalu kodupoed läbi kammida  Õnneks oli leivaemand Kai ka kohe sooja leiba ahjust võtmas.  
Nüüdseks naeratab sahvris ja külmkapis taas pisuke küllus, tänu millele said ka tänased retseptid teie ette katsetatud.

Šokolaadipätsikesed

Ained: 3 muna valget, 1 muna, tahvel (100 g) šokolaadi, 1/2 kl. tolmsuhkrut, noaotsatäis vanillipulbrit, 1 spl. jahu, vaha või võid.

1 muna hõõrutakse, lisatakse juurde riivitud šokolaad, 1/2 kl. tolmsuhkrut (mina arvestasin 1,25dl tuhksuhkrut)  ja kergesti hulka riputades 1 spl. jahu.

Munavalge pekstakse vahuks ja segatakse k e r g e s t i l i i g u t a d e s šokolaadisegu hulka. Vahatatud plaadile pannakse teelusikaga väikesed pätsid ja kuivatatakse jahedas ahjus.

Nonii, kuigi koostisained lihtsad ja kõik tegelikult juba Kuusalus käimatagi olemas,  pani pead murdma „kuivatatakse jahedas ahjus“. Ei osanud ma oma peaga muud ette võtta kui jälgisin oma lemmikpavlova küpsetusrežiimi.

Pätsikesed läksid esiti kümneks minutiks 140 kraadisesse ahju (pöördõhk) ja seejärel „kuivasid“  edasi kakskümmend ja üheksa minutit 125 kraadisel temperatuuril. Erinevalt pavlovatest ei tõstnud ma maiust aja lõppedes ahjust välja, vaid keerasin kuumuse kinni ja lasin neil kinnise ukse taga veel pooltunnikest istuda.
Tõepoolest said neist pätsid, sest kusagile nad eriti ei kerkinud, aga maitse on mõnus. Liigagi mõnus, kuna hetkel on neist juba pool kadunud. Eks mõistatage, kuhu.
Jaan arvas, et kui kahe küpsise vahele veel vahukoor panna ja vaarikamoosiga üle kasta ... Ning leidis veel, et siis võiks desserdi nimi olla Konstantini pätsud. Laitsin ta mõtte maha, sest äkki siis ei tulegi meile praegune president sööma.

Täidetud tomatitest kuid pajatan homme, sest liiga palju hääd ühe õhtuga ei suuda keegi sisse ahmida.

 

Pruunid kapsad ehk midagi, mida juba mitu korda teinud olen.

Kui tänased MerMeri külalised koduteele lehvitatud, tuba koristatud, koer jalutatud, omad toidetud - siis jõudsin siia, sinise ekraani ette, et hiljuti avastatud Adeline imelihtsad ja imemaitsvad kapsad üles kirjutada. Nende puhul olen kindel, et nii ei valmistanud ka meie ema kapsaid, seega uus ning ainulaadne kogemus.

Pruunistatud kapsad

Ained: 1—3 kapsapead, 1-—2 sibulat, 1/2klaasi suhkrut, 100—150 g võid, soola, äädikat.

1—3 kapsapead lõigatakse pooleks ja riivitakse peeneks.

1/2 klaasitäit suhkrut pruunistatakse pajas i l m a  

v e e ta , pannakse ruttu võid sekka ja lisandatakse kapsad ning sibulad. S e g a d e s , aga m i t t e

v a j u t a d e s, hautatakse kapsad pehmeks ja pruuniks. Kui kapsad liuale tõstetakse, lisatakse hulka vähe soola ja soovi järgi äädikat.

Ise sai, vastavalt pere suurusele, katsetatud ühe pisema toidupoest leitud värske peaga.

1 pisem kapsapea

1 keskmine sibul

1dl suhkrut

50g võid

soola, pipart

paar spl veiniäädikat

Kapsa riivimise jätsin vahele, seeasemel viilutasin ta õhukesteks ribadeks, hakkisin sibula. Kallasin suhkru potti ja lasin tal keskmisel kuumusel sulada ja pruunistuda, seda kõike ikka pideva segamise saatel, lisasin seejärel, endiselt segades, või ja kui see sulanud, siis kapsa ja sibula. Jaan vaatas uudistavalt üle õla mu tegevust ja päris, et ega kapsast poti tarbeks liialt palju. Selgitasin kannatlikult, et värske kapsas kaotab volüümist vähemalt poole.

Ja kihvt oli vaadata, kuidas kapsas kahaneb ning läikivpruuniks muutub. Muidugi endiselt ikka segades :)

Adeline õpetusele vastu hakates maitsestasin kapsa äädika ja soolaga juba tulel ning ei raatsinud lisamata jätta paari keerdu musta pipart veskist.

Kindlasti soovitan katsetada, sest maitsekas lisand pearoa kõrvale.

 

 

 

Meie suureks rõõmuks on alanud kevadkuu, märts. Seda ootust on tunda õhus ja kuulata lindude hõisetes ja käitumises. No muidugi, eks tuleb veel ka talve maha, aga see mõte ei seganud kahte varest naabrimaja antenni otsas pool päeva kurameerimast. Üks neist, oletasime, et isane, käis aeg-ajalt teisele mereservalt ja metsaäärest kingitusi toomas. Pisilindudel on ka nii kiire, et vaid mõni üksik leiab aega terrassilt läbi hüpata, et sinna ununenud seeme nokka haarata.

Ja Kolga poole viival teel lehvitab kurvapilguline lumetaat meile teades, et täna või paremal juhul ehk homme sulab ta vulisevaks kevadveeks, et taasärgata tärkava rohu ja lilledega.

Kaunist kevadeootust!

 

 

 

 

 

 

 

Vastlasaiad ehk siiras ülestunnistus.

Vastlasaiad

Ained: 2,5 kl. piima, 1 kg jahu, 50 g pärmi, 1 tl. soola, 1 spl. piiritust, 8—10 tilga roosiõliga segatult, 150 g võid või Bonat, 15 tera kardamomi, 3/4 kl. suhkrut, 2,5 kl. rõõska koort,peotäis mandleid, 100 g korinte, noaotsatäis vanilli, 1/2 tl. kaneelipulbrit, üks muna.

Soojendatud piim, jahu, pärm, tl. soola ja 8—10 tilga roosiõliga segatud 1 spl. piiritust kastetakse hästi segi ja pannakse kerkima.
Peale kerkimist kastetakse juurde 100 g vahukshõõrutud võid, 15 tera tambitud kardamomi  ja 1/2 kl. suhkrut. Taigen kerkib veel kord. Kaks korda kerkinud taigen rullitakse ilma jahuta väikesteks ümmargusteks saiadeks ja vajutatakse nad madalaks. Võitud pannil kerkivad

kolmandat korda, määritakse munaga ja küpsetatakse 15 minutit ahjus.
Saiad jahtuvad, lõigatakse peält õhuke kaas, sisu võetakse noaga ettevaatlikult välja. Ümbrus peab terveks jääma. Sisu pannakse kaussi, ei tohi vajutada, sest täidis jääks siis klimpi, peale valatakse 2,5 kl. keeva piima või rõõska koort, peotäis puhastatud ja hakitud mandleid, tahtmise järgi korinte, 50 g sulatatud võid, noaotsatäis vanillipulbrit, ja 2 lusikatäit suhkrut. Segatakse sisuga õ r n a l t segi ja pannakse saia sisse. Üle riputatakse vähe kaneeli ja suhkrut, kaas pannakse peale. Süüakse keeva piimaga.

No lugesite ja kujutage siis ette, millise retseptiga tuli mul tänast hommikupoolikut sisustada! Ja kui siiralt aus olla, siis vastlasaiad ehk vastlakuklid jätavad mind täiega külmaks. No tegelikult on tegemist pisut skisofreenilise lähenemisega, sest kui mõnes hästilõhnavas pagaritoas kohevaid kuklikesi kaabuga, mille alla peidetud vahukooremägi, heal juhul killuke moosi ja veel paremal juhul tükike mandlimassi kohtan, lõppeb see ikkagi karbitäie kuklikeste koju toomisega. Sest kõik teevad ju nii! Kodus tuleb kohe kuuma kohvi kõrval vähemalt üks kukkel põske pista. Ja peale pistmist algavadki süümekad. No miks ometi ikka ja taas ahmin endale sisse toote, milles pole peale lapsepõlve vastlaliugulaskmisnostalgia, hernesupi ja kondivurritamise kõrval midagi kasulikku. Tükk jahusaia, mida nii mõnigi kord ehtsa vahukoore asemel keemia ehib.
Aga see kõik polnud vabandus, et raamatust pärit retsept katsetamata jätta. Sest kui olen lubanud Adelinet järele teha, siis tuleb ka teemaroad ette võtta. Ette rutates tuleb tõdeda, et tänu üllatuslikule sisule oli valmimas mu elu kummalisemad kui lausa mitte parimad vastlakuklid.
Kuna endiselt meil suurt peret käepärast võtta pole, siis kahandasin taigna poolevõrra. Roosiõli küll otseselt polnud, kuid kapinurgast leidsin Kairi poolt Marokost toodud roosivee. Piiritust oli ka ja päris haruldast. Rootsimaist aastast 1954 umbes. Need mõned vanaaegsed pudelid sai Jaan päranduseks oma Rootsis elanud isalt.
Seega minu vastlakuklid:
500g jahu
3dl piima
näpuotsaga soola
11g kuivpärmi
1tl roosivett pluss 0,75 spl piiriust
50g võid
1dl suhkrut
1tl jahvatatud kardemoni
Segasin jahu ja pärmi omavahel, lisasin käesooja piima, roosivee-piirituse segu, soola ja lasin köögikombainil pisut tööd teha. Jätsin taigna käteräti alla soojasse toanurka kerkima. Siis läksid kaussi sulatatud või, suhkur ja kardemon ning masin töötas minutit paar taigna kallal.
Seejärel tunnikese jooksul, mis kerkimisele kulus, meelitasin mehe ja koera tuulevaikse lumise mere äärde jalutama. Teel kohtasime suurt luigeperet. No nendele kuluks küll terve Adeline kuklikuhi ära, käis mõte läbi pea, siis äratas tähelepanu kajakate ebaloomulik kriiskamine. Pea kuklasse aetult selgus põhjus hetkega - taas olid kaabakad kuninglikku merikotkast jälitamas. Huvitav, kas ja mida see vaene kotkas üldse kätte saab kui ükskõik, kuna, me teda märkame, jälitavad lindu kajakad, varesed, isegi rongad.
Linnuvaatlus tehtud jõudsime tagasi koju. Jaan jättis meid Hummeriga kööki möllama ning viimase valvsa pilgu all vormisin taignast 20 kuklikest, mis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil maandudes peale pisukest kerkimist ja munaga määrimist 215 kraadisesse ahju ( pöördõhk ) 15 minutiks küpsema läksid.
Kui kuklid piisavalt jahtunud, haaras mind masendus ja küsimus, kes paganam küll need kõik ära sööb! Kuigi küsimus oli esitatud tasaselt ja mõttes, tonksas koer mind ninaga ja noogutas lohutavalt: "Mina, mina!"
Lohutusest innustust saades võtsin ette 5 kuklit, millel eemaldasin kübara ja õngitsesin ettevaatlikult sisu välja.
Vastavalt proua Adeline õpetusele lisasin kaussi pandud saiasisule ülejäänud koostisosad. Kuna mu kogus oli väike, siis läks kaussi lisaks:
2spl hakitud mandlilaaste ( läksin kergemat teed )
1spl kollaseid pisikesi rosinaid
1tl vaniljesuhkrut
10g võid koos ühe detsiliitri keema aetud piimaga
Segasin õrnalt segi ja paigutasin segu õõnestatud kuklitesse, katsin nad kübaratega ning sõelusin lisaks tuhksuhkrut ning kaneeli.
Tulemuseks tulid siiani kõikse mõnusamad vastlakuklid.
Kuna patustasime koeraga ning pistsime kumbki pintslisse kaks pisikest kuklit ja Jaan vaid ühe, päädis see meile kahele ( mina ja koer ) veel õhtuse pooleteise kilomeetrise kiirmatkaga. 
Seega võib ju arvata, et päeva lõpuks ei tulnudki kuklitest suuremat kahju!
 

Juustukohr ehk teistkorda katsetaks teistmoodi.

Tundub, et kas tänu minule või minust hoolimata on proua Adeline popiks muutumas. Tänases Postimehe vahelehes "Arter" leidsin tema retsepti järgi valmistatud vastlakuklid. Aga pole sest hullu, pigem vastupidi, sest eks igal tegijal kukuvad toidud ikka omamoodi välja ja usun, et homme-ülehomme saab lugeda ka sellest, mismoodi minul Adeline vastlasaiad õnnestuvad.

Täna tegelikult ei plaaninudki järjekordset retsepti katsetada. Kui aga avastasin, et Jaan on ennast teisel korrusel uue maali kallale unustanud ja Hummer keeldus tuules ning tormis minuga pikemast jalutuskäigust, siis oligi aeg taas retsepte uurida.

Juustukohr, tänu oma naljakale nimele, oli juba varem silma jäänud. Tänapäeval nimetatakse kohr´i uhkemalt sufleeks.  No võõrad sõnad meile mõlemad, aga sisu on selles, et kindlasti kuulub koostisesse eraldi munakollane ja kõvaks vahustatud munavalge, mis roale õhulisust annab.

Ja mis kindel, mis kindel - kohr või suflee tuleb otse ahjust kiirelt serveerida, sest loetud minutite pärast kipub uhke kohev toit nukralt alla vajuma. Kontrollisin! Seda väitsid ka teised küpsetajad.

Takkajärgi Adeline retsepti kaasaga analüüsides leidsime, et jahu peaks selles vähem olema, sest jahumaitse lõi üle juustumaitse. Koer Hummer aga noogutas naeratades ja lisas, tooge kõik, mis teile ei kõlba, minu koonukese ette, sest minu tarvis on maitsed tapvalt head.

Originaalretsept siis esimesena. Üks küsimusemärk veel, miks Adeline ta saksa keeli "auflauf" nimetas, sest see tähendab eelkõige "pajarooga"?

Juustukohr (auflauf)

(6—8 in.)

Ained: 1/2 1 rõõska koort või piima, 200 g sõredat jahu, 200 g juustu, 125 g võid või Bonat, 4 muna.

1/2 1 rõõska koort aetakse keema, veel tulel puistatakse jahu ruttu segades juurde; kui segu paks on ja kastruli küljest lahti lööb, võetakse kastrul tulelt ära ja taigen pannakse kaussi. Pooljahtunud taigna sisse lisatakse 200 g riivitud juustu, võid või Bonat ja üksikult 4 munarebu. Kui kõik hästi läbi on klopitud, lisatakse munavalgevaht juurde ja küpsetatakse toit määritud vormi sees 3/4 tu

Konnakarpide sees küpseb kohr 10 min. Igale inimesele arvestatakse üks konnakarp. Võib lauale anda eeltoiduks või rammuleeme juurde.

 

 

Mina võtsin

0,25dl piima

100g sõelutud jahu

100g riivitud juustu

65g toasoojavõid
2 muna.

 

Nii kui piim keema tõusis, tõstsin kastruli tulelt ja segasin sisse jahu, rohkem kuumutama ei pidanud, sest segades muutus segu paksuks ja eraldus kastruli servadest. Tõstsin taigna kaussi ja edasi kasutasin mitte lusikat, vaid köögikindas kätt. Lasin segul jahtuda, segasin sisse juustu ja tükeldatud hästi pehme või. Munad olin juba ette lahutanud. Valge tarvis tegi köögikombain oma töö, kollased segasin ükshaaval taignasse ja kõige lõpuks lisasin segades ettevaatlikult munavalgevahu. Segust sai paras annus nelja portselanist võiga määritud vormikese tarvis, sest konnakarpe polnud kusagilt võtta :)

Küpsetasin vormikesi 175 kraadises ahjus (pöördõhk) 20 minutit. Ja välja tulid nad tõesti hirmilusad. Aga olgem ausad, minutit viie pärast hakkasid vaikselt kokku vajuma. Seega veelkord moraal, tõsta ahjust ja serveeri kohe. Ja tegelikult sobiksidki juustukohrid kuuma puljongi kõrvale enim.

 

Ja jutu jätkuks. Õhtuse lambakintsu kõrvale avastasin külmkappi ununenud kapsatüki, millest sai Adeline retsepti järgi "pruunid kapsad". Ja need olid imehead. Usun, et retsept jõuab siia homme.