Keerame heeringa rulli ehk siis mängud kaladega.

Aga alustaks hoopiski selles, milline fenomen on endiselt sinine ekraan. Televiisoril.
Küll on minu Adeline toimetustest kirjutanud "Maaleht" ja "Arter". Ja tõsi ta oli, et lehe ilmumise järel tuli blogisse tavalisest pisut rohkem vaatajaid.
Eile tegin Adeline õunapannkooke "Maahommikus" ja peale seda on blogi vaadanud muljetarvatav arv inimesi. Loodan siiralt, et mõnel neist ka teiste, tulevate lugude suhtes huvi jätkub.
Mu kaasa Jaan lisas, et on seda ekraanihullust korduvalt oma nahal kogenud. Näitlejana võisid teha laval suurepärase rolli, aga kui korra telekasse lõbusaatesse sattusid, tuli terve eesti tänaval kui vana tuttavat kättpidi teretama ...
Ega raadiogi paha ole, lisasin talle selle peale. Viimasel jõulukuul rääkisime Tiina Lebasega "Huvitaja" saates rammatust "Jõulud meil ja mujal maailmas", paar tundi hiljem kohalikus Kuusalu Konsumi sabas seistes noogutas mulle rõõmsameelne härrasmees lisades: "No alles rääkisite raadios ja juba siin!"
Nojaa, taolise magusa enesekiituse peale tuleb küll suutäis soolast võtta :)
Ja leidsin "Moodsast perenaisest" retsepti rullheeringad munaga ja rullheeringad sibulaga. Mõte heeringas munaga marinaadi panna ahvatles vähem kui sibulaga. Seega otsustasin viimase kasuks.
Aga ikka kergemat vastupanuteed pidi. Tünniheeringa asemel (no ega seda kodupoest saanudki) valisin pakikese heeringafileega.
Taaskord tekitas peamurdmist proua marinaadikoostis:
klaas äädikat, 8 pipratera, 4 vürtsitera, 2 sibulat,1/2tl suhrut.
Terve mõistus ütles, et küllap oli tegemist miski väga lahja äädikaga, mitte selle tavalise 30%-lise tänapäevasega. Ja senistes heeringamarinaadides meeldib mulle küll rootsimoodi magusam. Seega sai seekordne pisut mugandatud retsept järgmine.


Rullheeringad sibulaga
230g õrnsoolast heeringat ( kolm fileed )
pool pisemast punasest sibulast (peeneks hakitud)
6 uhmris puruks surutud kadakamarja
pool tl sinepiseemneid
6 nelgitera

Marinaad
2,5dl vett
1dl suhkrut
0,25dl 30% äädikat
8 pipratera
4 vürtsitera
4 nelgitera
1 pisem õhukeselt viilutatud punane sibul
Marinaadiks aja kõik koostisosad keema ja keeda tasasel tulel 4-5 minutit ja lase jahtuda.

Edasine teguviis proua Adeline sõnadega:
Heeringapooled seatakse hakklauale nii, et sisepooled jäävad ülespidi. Sisemisele küljele riputatakse peenekslõigatud sibulad, sinepiterad ja poolpeeneks tambitud kadakamarju. Heeringad keerutatakse pikuti kokku, otsad pannakse nelkidega kinni ja peale valatakse keedetud ja jahtunud äädikas. Purk köidetakse paberiga kinni, 3-7 päeva pärst võib heeringat tarvitada.
Lauale andes lõigatakse rull pikuti heerngat pooleks või kolmeks.

Kardan küll, et esimese rulli proovin juba homme ära.

Aga nüüd mõni sõna eelmise postituse rohelistest tomatitest. Kui aus olla, siis läksid nad mul aia taha. Teisel ja kolmandal päeval maitsesid hästi, aga siis tuli mõru mekk manu. Ise arvan, et äkki neist juba liialt närtsinud mustsõstralehtedest. Jaan aga leidis, et soolvette oleks ka äädikat panema pidanud.


 

Nõndamoodi pole ma varem teinud ehk rohelised tomatid soolvees.

Eile õhtul kui süümepiinad blogi pidamatuse üle olid taevani tõusnud, sirvisin taas „Moodsa perenaise“ retsepte, seekord hoidistamise peatükist. Sest mis see sügis moodsa perenaise jaoks ole muud kui esmalt korilus ja siis saaduste purgistamine, külmutame või tont isegi teab, mida veel tegemine.

Kummitama jäi retsept„Roheliste tomatite sissetegemine.“ Eks ma koos selle kummitusega hilisõhtul magama kobisingi.
Üles ärgates teadsin, et see on just see, mida täna tegema pean!  Esimese hurraavaimustuse niitis aga jalult tõdemus, et mul ei olegi ju tomateid, rohelisi, mädarõikast rääkimata.  Minna turule? Tormata Haljalasse tomatiIlmari manu? Või ... nagu tuntud eestimaine vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Muidugi tuli võtta lihtsalt arglik kõne naabriproua Helvele. Loomulikult oli tal rohelisi tomateid ja kuhjaga. Vahetuskaubaks haarasin kaasa mandlise õunakoogi. Kui kohale marssisin selgus, et ennekõike toimub õunakookide vahetus – minu mandline Helve kohupiimase vastu. Ennetavalt võin mainida, et Jaan kodus ei suutnudki otsustada, kumma oma on parem ja maiustas võrdselt mõlemiga. Hummerkoer noogutas ka nõustuvalt kaasa.
Aga Helve väitis, et hoopiski mina pidin olema suisa taevakingitus, kuna hunnik rohelisi tomateid põrnitses süüdistavalt korjajat, aga korjajal olevat muud ja nii palju teha, et oli karta, kuidas tomatid sellessamas kausis ühel hetkel muutuvad lootusetult krimpsus vanataatideks.
Koorem tomateid kaenla all pöördusin koduteele. Aga mädarõigas! Liikus ahastav karjatus läbi pea. Tundus, et karjatus oli tõesti vali, sest naabriproua hüüatas: „Kuule, ega sul mädarõikajuurt vaja ole?“
Hetkega oli mul kuhi mädarõigast peos ja pöördusin koduteele lubadusega, et ühe purgi viin Helvele uuel päeval tänutäheks.

Kuna Adeliineproa retsept oli üsnagi käed vabaks jättev, asusin seda omamoodi tuunima.

Adelinel siis

Rohelised tomatid loputatakse ja pühitakse kuivaks, üle öö jäetakse nad soolatud vette. Teisel päeval pannakse kivipoti põhja mustasõstralehti, tillivarsi ja peenekshakitud mädarõikajuurt, seatakse tomatikord peale ja korratakse kuni tomatid on ära tarvitatud. Peale valatakse keedetud soolvett (jahtunult), kaetakse riidega kinni, viimasena kerge laud vajutisega. Soolvesi ulatugu üle, mädarõigast 50 tomati kohta panna supilusikas.

Mina siis

Naaberproua tomateid ca 2,5 liitrit, ei loputanud ega kuivatanud

Kaussi umbes kahe liitri vee kohta segasin 45 grammi jämedat meresoola ja jätsin tomatid sinna kuueks tunnika.

Soolvesi

2,5l vett

3 suurt spl suhkrut

4 suurt spl soola

Keetsin marinaadi madalal tulel kümmekond minutit ja tõstsin õue jahtuma

Lisandid

8 küüslaugu küünt, suuremad neljaks lõigatud

10-12 värsket tšillipipra kauna

Paar peotäit mustsõstralehti

Suur punt tilli

Üks paras mädarõikajuurikas koorituna ja koorimisnoaga hööveldatud, vast nii kahe supilusika jagu.

Ladusn kõik kihiti purkidesse, valasin peale soolvee, jätsin kiviloomad valvama ja ega enne uut päeva julgegi ütelda, mis sellest kõigest tuleb.
Aga äkki tuleb hää, sest sellel külmavõitu suvel vist paludel tomateid, rohelisi, mis keeldusid punaseks, kollaseks, oranžiks minema.

 

Adeline pasteet ehk ma kardan, et prouale poleks meeldinud minu lihtsustatud tegevusviis.

 
Kuna olude sunnil ja juhuse tahtel oli külmkapis ootel tükike noorlooma, seega peaaegu, et vasika, maksa, siis jäi pilk pidama alljärgneval Adeline retseptil. 

Ained: 800 g vasikamaksa, 200 g suitsupekki, 200 g värsket pekki, 200 g võid, 3 nelki, noaotsatäis pipart, sibul ja 5 munarebu, poole sidruni mani, napsiklaasitäis konjakit või madeirat.
Vasikamaks puhastatakse nahast ja suurtest soontest, lõigatakse paksudeks, kolme sõrme pikkusteks tükkideks ja küpsetatakse või, sibula, suitsutatud ja värske pekiga nii kaua, kuni maksatüki sisse lõigates enam verd ei tule. Liha ja pekk kõige vedelikuga lastakse 2 korda läbi masina Juurde lisatakse sulavõid, tambitud nelgid, noaotsatäis pipart, 5 toorest munarebu ja poole sidruni mahl, soovi järgi napsiklaasitäis konjakit või madeirat. See segu klopitakse segi ja hõõrutakse puulusikaga läbi pasteedisõela (jämedam kui rammuleeme-sõel). Peale läbihõõrumist klopitakse pasteeti puulusikaga kuni ta valkjaks läheb. Lastakse külmas kohas seista, seatakse k õ r g e l t v ä i k e s t e le taldrikutele ja ehitakse sidruniviiludega ja tarretisega nr.245. Süüakse saiaga.
Nonii. Taas algas kõik rehkendamisest, kuna maksakest kui niisugust oli vaid pea neljasaja grammi jagu. Suitsupekki kodus aga üldse polnud. See-eest piima ja otsustasin retseptist erinevalt paksakese järgmise päevani likku panna. Poes, kui aus olla, hakkas mind vaevava see rohke pekikogus ja otsustasin hoopiski osta 100 grammi toorsuitsupeekonit. Seega nägi mu pasteediteo komponendid nõndamoodi välja
380g maksa
piima leotamiseks
100g toorsuitsupeekonit
180g võid (ärge imestage, kust ma ta praeguses võikriisis sain - loomulikult omaenda varudest)
6 nelgitera
pipart
soola
väiksem sibul
poole sidruni mahl
2 suurt munarebu
pits konjakit
Võtsin maksa külmkapist ja piimast välja, tupsutasin majapidamispaberiga kuivaks, eemaldasin kelmed ja viilutasin õhemateks ribadeks. Praadisin esiti keskmisel kuumusel peekonit, kuni ras eraldus, siis lisasin või ja kooritud ning peeneks hakitud sibula. Kui sibul pehme, läks pannile maks ja küpsetaasin teda Adeline õpetuse järgi, maitsestasin ka soola, pipra ja uhmris purustatud nelgiteradega.                                                                                                    

 

Seejärel muutusin laisaks ja seeasemel, et sahvrist välja tuua aus vändaga hakklihamasin valasin pannisisu terava terariistaga varustet köögikombaini. Vuristasin minutit neli-viis, kuni pasteet oli juba päris pasteedi nägu, lisasin munakollased, pigistasin sekka ka sidrunimahla ja lisasin paraja pitsi konjakit ning hõõrumise ja kloppimise asemel lubasin kombainil selle töö enda eest ära teha. Tulemus võibolla tõesti polnud nii siidjas. Aga peale jahtumist öökene külmkapis ja pasteet maitses hullult hää. Ja muuseas, meile meeldib teda hoopiski musta koduleiva ja paai kurgiviiluga nautida.

Õunapannkoogid ehk suur suvine laisklemine selleks korraks läbi.

 

Laisklemise all pean silmas blogi unarusse jätmist, sest muidu oli maist siiani MerMeris selline sagimine, et ei vaimselt ega füüsiliselt suutnud muud katsetada-küpsetada kui külaliste tarvis retsepte. Süda küll valutas, et vabariigi sünnipäev kappab käppelt lähemale ja kõik lubatud Adeline retseptid veel tegemata.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi käest võtta - või kuidas see vanasõna ka käis. Sõnaga, hommikul päeva kavandades olid mul plaanid, mille paiskas segamini telefonikõne. Maahommikust. Selles tunti huvi, kuidas mul sünnipäevakink edeneb ning arvati, et tuleks tulla külla lugu tegema. Kuna samal hetkel üritasin üht eile katsetatud, MerMeri tarvis, õunakooki üles pildistada, sai saatejuhi küsimusele, mis retsepti Maahommikule räägiksin, vastatud õunad. Vastus rõõnustas küsijat ja öeldi, et tuleme juba homme.

Kõne lõppemisel tabas mind pisike paanikahoog. Adeline raamatu olin suve hakul tagastanud raamatukokku lubadusega, et ostan raamatupoest 2013. aasta uustrüki ning seni sai retsepte uuritud netiavarustest laetud virtuaalraamatust. Raamatupoodi polnud jõudnud, aga saate tarvis oleks ju tobe virtuaalraamatu kõrval poseerida. Kaasa Jaan oli samal ajal Tallinnaringil. Kiire guugeldamine ja sain teada, millistes poodides raamatut võiks leida. Rocca al mare "Rahva Raamatus" oli. Kindluse mõttes helistasin üle ja palusin ühe eksemplari kinni panna.

"Moodsa perenaise" kätte saamine polnudki ni lihtne, rääkis Jaan koju jõudes. Kinni panekust ei teadnud keegi midagi, raamatu asukohast samuti mitte, olles klõbistatud arvutiklahve leiti, et peab küll olema, aga üles ei leitud. Siis kutsuti ka tagaruumidest kaks prouat appi, kes viimaks alumise riiuli alumisest nurgast hinnalise leiu välja meelitasid.

Jõudsin kõik õunateemalised Adeline retseptid internetiraamatust üle vaadata ja jäi silma alljärgnev:

 

Õunapannkoogid

Ained: 8—10 õuna, 75 g võid või Bonat, 1 klaas sõredat jahu, 1 tl. küpsetuspulbrit, 1 klaas hapukoort, 5 muna, 3 spl. suhkrut. Küpsetamiseks 200 g võid või Bonat.

Vahukshõõrutud või juurde segatakse järjest küpsetuspulbriga jahu, munarebu ja suhkur, siis hapukoor, peenteks viiludeks lõigatud õunad ja küpsetamise eel tõstetakse munavalgevaht hulka (mitte segada). Pliidil küpsetatakse pannkoogid seistme auguga pannil või väikestel pliinipannidel.

Süüakse kuumalt marjakeedisega.

Kuna meil hetkel sööjaid majas rohkem kui mina, Hummerkoer ja mingil hetkel saabuv kaasa, polnud, siis kahandasin kogused poolele ja etteütlevalt võin kinnitada, et minu kogusest piisaks viiese pere maiustamiseks, juhul kui nad liialt aplad pole.



4 suuremat õuna
38g toasooja võid
1,25dl jahu
teelusikaotsaga küpsetuspulbrit
1,25dl hapukoort
2 suurt muna
2spl roosuhkrut
küpsetamiseks võid

Koorisin õunad, eemaldasin seemned ja viilutasin ubinad. Või ajasin puulusikaga segades lihtsalt pehmeks, seejärel lisasin kuivained ja muudkui segasin, seejärel valgetest eraldatud kollased ja suhkru ja muudkui segasin. Olgem ausad, tainas tundus pisut tükiline, aga kui ka hapukoore lisasin, siis muutus koostis segades meeldivalt siidjaks ja rahuga lisasin hulka õunad. Lasin samal ajal köögikombainil munavalged pisukese soolaga tugevaks vahuks. Pisut nõutuks tegi õpetus munavalge tõstmise kohta hulka ja mitte seda segada. Ma ei tea, kas Adeline mõtles ka nii, aga laotasin vahu ettevaatlikult taignale ja pannile tõstetud koogikesed olid seega ühelt poolt kui taigen ja teiselt poolt kui munavalgevaht.
Aga tulemus oli ettevaatlikult keskmisel kuumusel või sees praadides põnev, sest üks külg jäigi kui pannkook, teine aga vahuselt õhuline. Ja kummalise kujuga pätsikesed sai tehtud tavapanniga, sest Adeline soovitatuid mul kodus, piinlik küll, ei olegi.

 

Marjakeedise asendasin Lahemaa rapsimeega ja me kõik kolm olime taolistest pannkookidest meeldivalt üllatunud.

 

Seenekotletid ehk meil nendes rohkem liha kui seeni.

„Mis sa nende šampinjonidega mõtled teha?“ uuris Jaan kui koduses Konsumi poekärus seenekarpi märkas. Seenekotlette, kõlas minupoolne kiire vastus ja nähes, kuidas kaasa silmad kurvaks muutuvad ning mõeldes, mida sellest arvaks Hummerkoer, lisasin kiirelt, et koos pisukese hakklihaga. Ennetamaks järgmist küsimust: „Kust selline mõte tuli?“ jätkasin kiirelt, et idee tuleb taas Adeline raamatust, kuna süda juba valutab, et taolise teotempuga ei jõua ma küll EV sajandaks sünnipäevaks saja retseptiga uhkustada.

„Aga paneme ikka hakkliha rohkem kui seeni,“ lisas Jaan kahte 240 grammist karpi haarates. „pealegi tegu ju sigalihast delikatesshakklihaga, mis täiesti taljesõbralik!“

Kass võtku, kas peale minu, kes kaalu jälgib ja Hummeri, kes kaalu ei jälgi, kavatseb ka Jaan kaalu järgima hakata ...
Seetõttu, et me kõik kaaluga pahuksis oleme, otsustasin, et kotlettide kõrvale jääb hapukoorekaaste ja kartulid serveerimata. Seeasemel keetsin Adeline õpetuse järgi kimbu rohelisi spargleid – jaa, ärge imestage, sparglid olid esimese eesti  aegsel toidulaual täiesti tavalised ja kõrvale mikserdasin jogurtist,majoneesist, karulaugust ning siirupistest ingverilaastudest omapärase kastme ( see küll  päris omalooming ).

Adeline retsept

Ained: 2 1 seeni, 300 g lahja sea- või vasikaliha, 1—2 sibulat, 1—2 peotäit riivsaia, pipart, soola, 1 muna, 75 g võid või Bonat, 1/2 kl. hapukoort, 1 lusikatäis jahu.

Seened puhastatakse, kupatatakse keevas vees (sampinjone ja puravikke ei kupatata), pestakse külma veega, ning lastakse liha sibulatega läbi lihamasina. Selle segu juurde pannakse muna, tarviduse järgi riivsaia, pipart ja soola ning 1 lusikatäis sulatatud võid. Vormitakse ümmargused kotletid, praetakse pruuni võiga väikesel tulel vähe aega, praadimisest järelejäänud võist valmistatakse kaste. Antakse lauale keedetud kartulitega.

Meil siis:
Ja jätkuks sellest küll kuuele
250g šampinjone
480g notsu delikatesshakkliha
Pool suuremast punasest sibulast
Väheke kuivanud saiakontsu
1 muna
Sool, pipar
Spl sulavõid
Oliiviõli praadimiseka

Kuna mul endiselt ei ole korralikku vändaga hakklihamasinat (kuigi ühel ööl õnnelikus unes keegi tundmatu kinkis mulle siidpaberisse pakitud lihamasina ja mida ei saanudki tööle, kuna lõiketera asemel oli miski elektrooniline vidin), siis tuligi osta valmis hakkliha. Seened sai tükeldatud ja saumikseriga korralikuks pastaks vuristatud, sibul hää noaga peenikeseks hakitud, saiakonts soojas vees pehmeks leotatud. Segasin kõik nimekirjas olnud komponendid, v.a. oliiviõli, kotletitaignaks ja sain kokku 13 parajat pätsikest. Praadisin keskmisel kuumusel mõlemilt poolelt pruuniks  ja serveerisin koos keedetud sparglite ja karulaugukastmega. Maitses metsikult seenene, seega sain Adelinelt tänuväärse idee, mida siis oma pere järgi kohendasin.

Siinkohal ka Adeline spargliõpetus.

Spargel

Ained: 1 kg sparglit, soola, 2 lusikatäit võid või Bonat ja kaste nr. 206 järgi.
Spargel kaabitakse puhtaks ja keedetakse vähesoolatud keevas vees pehmeks. Sõelal nõrgub spargel, valatakse pruunistatud võid, Bonat või sparglikastet üle ja antakse kohe lauale prae, keele või singi juurde.
M ä r k u s : Väljakasvanud spargel on kõva, seda tarvitatakse suppides.

Ja kõikse lõppu mu väge täis karulaugukaste:

30g karulauku

4spl jogurtit
2spl majoneesi
2 õhukest viilu siirupis marineerunud ingverit

Hakkisin karulaugu kaussi, lisasin ingveri ja mikserdasin nad saumikseriga peeneks, lisasin jogurti ja majoneesi ning lasin veel miksril tööd teha. Ilusama tulemuse nimel surusin kastme läbi peenikese sõela.

Ja no katsu sa kaua kirjutada kui mere peal kolm haigrut usinalt üksteisele külge löövad ja õue peal kaks ristparti pulmatantsu teevad  ning loojang oma karjuvas ilus üle mere koju kätte tuleb J

Täidetud munad ja lehesalat ehk tagasi argipäeva.

Nüüdseks on kõik munad värvitud, suur osa neist katki koksitud ja väiksem osa kõõritab endiselt kurvalt ja küsivalt vastu , et mis meist nüüd saab. Lihtne võimalus on Adeline poolt pakutud täidetud munad. Meie ehtisime nad vastavalt proua soovitusele kiluga (ikka selle enda soolatet-vürtsitet), aga kindlasti võib neid kaunistada kalamarja, tükikese vinnutatud singi ja muu meelepärasega, mis käepärast on. Ja miks mitte ampsata kõrvale lihtsat lehesalatit, mille huvitavam komponent on hapukoorekaste.

Viimase „pühademunana“ korjas kaasa Jaan pihku toibuma aknasse põrutanud särava rohevindi. Meie suureks rõõmuks ei läinudki kaua, kuniks lind pisikese tänusirinaga kivimüüri taha omade sekka lendas.

Lehesaiat ehk peasalat

I Salat puhastatakse ja pestakse kergesti külmas vees liigutades lehthaaval ilma pigistamata puhtaks. Salat nõrgub sõela peal. Salati hulga järgi segatakse umbes 3/4 klaasi paksu hapukoort (võib ka koore hulka vähe piima lisada), 1—2 spl. suhkru, noaotsatäie soola, peenekshakitud tillilehtede, sinepi ja vähese äädikaga. Salatilehed nopitakse pooleks või kolmeks (suuruse järgi) ja pannakse salatikaussi.

Ülalnimetatud kaste valatakse siis, kui toit on tarvis lauale viia, lehtedele, kergesti läbi segades.

Lehesalat

Pott lehtsalatit

Kaste

2dl hapukoort (Smetana)
1tl suhkrut
Noaotsaga soola
Kimbuke tilli
Pisike peotäis karulauku (kui seda ei ole, asenda murulauguga)
1/2spl sinepit (dijoni)

Sorts sidrunimahla

Kaunistuseks hakitud kõvaks keedetud muna

Midagi rohelist peab tärkava looduse ajal lihavõttelaual kindlasti olema ja mind inspireeris  Adeline raamatu lehtsalat just tänu selle juurde tehtavale hapukoorekastmele. Kaasajal pigem kasutame ju salatikastmeks tervislikku oliiviõli, aga peale pikka paastu võib end pisut rammusama kastmega rõõmustada. Usun, et enam-vähem taoline oli ka mu lapsepõlvekodus ema poolt kokku segatud salatikaste.

Vajadusel pese ja nõruta salat ning rebi ta sobivate tükkidena  serveerimiskaussi, raputa salatile hakitud muna. Sega kokku salatikaste, selleks haki till ja karulauk peeneks,  ja serveeri ta eraldi kausikeses, et iga sööja saaks oma salatile lisada meelepärase koguse.

Täidetud munad

Ained: 6 muna, spl. võid või 1/4 tassi söögiõli, sidrunimahla, sinepit, 1/2 tl. suhkrut ja soola, 4 kilu, ehtimistarretist nr. 212, 1/2 klaasi hapukoort. 6 muna keedetakse kõvaks, kooritakse ja lõigatakse pikuti lõhki. Rebu võetakse välja ja hõõrutakse lusikatäie võiga või  ¼ tassi söögiÕliga, mida juurde t i l g u t a t a k s e kuni segu läheb täitsa siledaks. Juurde lisatakse sidrunihapet, sinepit, vähe suhkrut ja soola. Segatud munarebu määritakse siledalt munavalge ümbruse sisse. Madalale vaagnale valatakse soola ja vähese suhkruga ning sinepiga segatud vahukoor, sellele seatakse täidetud munad (valge ülespoole), igale munale pannakse pikk tükk kilu, ehtimistarretisest lõigatakse ribad ja kaunistatakse nendega munade vahe, serva pannakse petersellilehti.

Täidetud munad

4 muna

4 kilu
2spl head oliiviõli
1/2spl sidrunimahla
1tl sinepit
Pisut soola ja musta pipart
Veidi eelmise retsepti järgi kokku segatud hapukoort

See lihtne retsept Adeline raamatust sobib eelkõige peale lihavõtteid. Siis kui munade koksimisest on juba kõrini, aga mõned värvilised vaatavad endiselt külmkapist küsivalt otsa. Ja siin sai taas praktiliselt originaalretsepti järgi toimetatud.

Keeda munad kõvaks, jahuta külmas vees, koori ja lõika pikuti pooleks. Eemalda munakollased.  Mina hõõrusin nad suisa läbi sõela kaussi. Lisa vähehaaval segades oliiviõli ja viimaks maitsesta sidrunimahla, sinepi ja soola – pipraga. Täida seguga munavalged, aseta nad maitsestatud hapukoorega määritud vaagnale. Fileeri kilu (võin uhkusega lisada, et meie kilud olid mu enda vürtsitatud-soolatud) jaga filee pooleks ja kaunista munad fileedega. Raputa peale murulauku.

 

 

 

Juustukangid ehk mida teha lummemattunud aprillipäeval.

Tänane valge „õudus“ akna taga vastukaaluks eilse tärkava roheluse, sinilillede ja linnusädinaga meenutab kangesti „Kaunitar ja koletis“ filmimaailma. Oleksime kui kogu külaga ümber paigutatud igavesse talve neetud koletise lossi. Või on siin tegemist viimase mitme aasta lihavõttenõidusega, kus ongi ette nähtud, et seda kaunist ärkamis- ja uuestisünniaega tuleb tervitada kaamoslikku lumme mattudes.
Päris kummaline on meenutada ühte lihavõttepüha, nojaa – see jäi küll peaaegu, et aprilli viimastele päevadele ja olime hoopiski Lõuna – Eesti kuppelmaastike vahel ringi sõitmas. Puud uhkustasid hiirekõrvasuuruste rohelehtedega, üksikul metsateel, mida palistasid ülaseväljad, jalutas stoilise rahuga vastu üleelusuurune (lihavõtte)jänes. Meie äkkpidurdunud autot nähes ei kalpsanud ta mitte hirmunult minema, vaid jäi rahulikult keset teed seisma, kergitas end tagajalgadele ja ausõna nägime, kuis viibutas esikäppa, nuhutas ninaga ja pomises mokkade vahelt: „Häid pühi!“ Seejärel vajus rahulike hüpetega ära metsatukka, vasakule.
„Kuule, minu arust oli tal munakorv ka kaasas,“ sosistasin hämmeldunult sama hämmeldunud mehele.
Jätkasime teed, kuni jõudsime pisikese järveni. Kuum ilm ja kõnelevad jänesed suisa nõudsid jahutuse järele ning pulmitsevate konnade keskel  nautisime kevade esimest suplust meiegi.
Oojaa, praegu, 13. aprillil ja lihavõtte neljapäeval, kus õue minnes võib pea põlvini lumme vajuda,  tundub, et kogu lugu oli lihtsalt üks ilus unenägu.
Õnneks on tuju tõstmiseka alati üks võimalus. Midagi uut ja huvitavat kokata.
Juustukangid Adeline raamatust oli plaanis varem või hiljem järele teha ja kuna kodus oli nii juust, või kui ka jahu olemas, saigi sellest tänane „ülesanne“.

Juustukangid

(8—10 in.)
Ained: 200 g šveitsi juustu, 200 g võid või Bonat, 300 g sõredat jahu, pipart ja, kui tarvis, soola, 300 g Taimit.
Riivitud šveitsi juust, või, jahu ja noaotsatäis pipart kastetakse külmas ruumis puulusikaga hästi kindlaks taignaks.
Taigen seisab 2 tundi külma käes, rullitakse saialaual sõrmepaksusteks kangideks, lõigatakse umbes sõrmepikkusteks tükkideks ja pannakse k ü l m a k o h t a plaadile
umbes 1/2 tunniks seisma ja keedetakse siis vähehaaval keeva Taimi või rasva sees helepruuniks. Tarvitatakse eeltoiduna või rammuleeme juurde.

Meie juustukangid

100g parmesani juustu

100g külma võid
150g jahu
Pisut soola
Musta pipart
Mõned piri-piri kuivatatud kaunad
Oliiviõli
Riivisin juustu ja seda sai tehtud koer Hummeri valvsa pilgu all, et tükikestki vajalikust kraamist riivi asemel mu suhu ei satuks. Tõele au andes tuleb tunnistada, et hoogsa töö käigus sattus pisut juustupuru ka põrandale, kuid Hummerkoer hoolitses koheselt, et miskit maha vedelema ei jääks.
Juust läks taignakaussi, kuhu tükeldasin ka või, mõõtsin õige koguse jahu ning maitseained. Tšilli siin taas omalooming, aga usun, et annab kangikestele vajalikku särtsu juurde.
Lasin taignasegajal minutit kümme oma tööd teha, kuniks kausis oli ühtlane puru, mille omakorda käte vahel tihkeks pallikeseks sõtkusin ja toidukile all paariks tunniks külmkappi unustasin.

Esimene jama: külmkapikülmana oli tainas nii kõva, et temaga miskit peale ei saanud hakata. Seega hoidsin teda soojas, aegajalt proovides, kas ta allub mu mudimisele. Pisukese raskusega sai nad seejärel pulkadeks voolitud.

Teine küsimärk – kui tainas koosneb jahust, võist ja juustust, siis minu arust rasvas või õlis keetmisel kokku püsima ta ei jää. Seega terve mõistus soovitas neid pulgakesi pigem ahjus küpsetada. Enamusega nii tegingi, asetades plaadi kangidega 200 kraadisesse ahju umbes 15 – 20 minutiks küpsema.
Samal ajal proovisin paari kangi pruunistada tulises oliiviõlis ning nagu kartsingi, lagunesid nad seal lihtsalt ühtlaseks puruks laiali.
Loomulikult tehakse tänapäevaseid moodsaid juustupulki hoopis teisiti ja õlis küpsetamise taigna koostises on pigem juust, muna ja jahu ning küpsetist paneeritakse ka enne õlisse kastmist riivsaia sees. Aga minu ülesandeks oli katsetada algupärase retseptiga. Ning seekord tundub, et Adeline kas lihtsalt kopeeris miskit retsepti kontrollimata, kuidas see välja tuleb või oli ta mõned vajalikud koostisosad unustanud või tegelikult olekski pidanud neid pulki ka sealses retseptis ahju panema.
Aga ahjust tulnuna olid nad patuselt head ja tuldpurskavalt vürtsikad sobides ideaalselt klaasikese hää veiniga, seetõttu soovitan, kui soovite järele teha, siis pigem minu retsepti katsetades.