Vastlasaiad ehk siiras ülestunnistus.

Vastlasaiad

Ained: 2,5 kl. piima, 1 kg jahu, 50 g pärmi, 1 tl. soola, 1 spl. piiritust, 8—10 tilga roosiõliga segatult, 150 g võid või Bonat, 15 tera kardamomi, 3/4 kl. suhkrut, 2,5 kl. rõõska koort,peotäis mandleid, 100 g korinte, noaotsatäis vanilli, 1/2 tl. kaneelipulbrit, üks muna.

Soojendatud piim, jahu, pärm, tl. soola ja 8—10 tilga roosiõliga segatud 1 spl. piiritust kastetakse hästi segi ja pannakse kerkima.
Peale kerkimist kastetakse juurde 100 g vahukshõõrutud võid, 15 tera tambitud kardamomi  ja 1/2 kl. suhkrut. Taigen kerkib veel kord. Kaks korda kerkinud taigen rullitakse ilma jahuta väikesteks ümmargusteks saiadeks ja vajutatakse nad madalaks. Võitud pannil kerkivad

kolmandat korda, määritakse munaga ja küpsetatakse 15 minutit ahjus.
Saiad jahtuvad, lõigatakse peält õhuke kaas, sisu võetakse noaga ettevaatlikult välja. Ümbrus peab terveks jääma. Sisu pannakse kaussi, ei tohi vajutada, sest täidis jääks siis klimpi, peale valatakse 2,5 kl. keeva piima või rõõska koort, peotäis puhastatud ja hakitud mandleid, tahtmise järgi korinte, 50 g sulatatud võid, noaotsatäis vanillipulbrit, ja 2 lusikatäit suhkrut. Segatakse sisuga õ r n a l t segi ja pannakse saia sisse. Üle riputatakse vähe kaneeli ja suhkrut, kaas pannakse peale. Süüakse keeva piimaga.

No lugesite ja kujutage siis ette, millise retseptiga tuli mul tänast hommikupoolikut sisustada! Ja kui siiralt aus olla, siis vastlasaiad ehk vastlakuklid jätavad mind täiega külmaks. No tegelikult on tegemist pisut skisofreenilise lähenemisega, sest kui mõnes hästilõhnavas pagaritoas kohevaid kuklikesi kaabuga, mille alla peidetud vahukooremägi, heal juhul killuke moosi ja veel paremal juhul tükike mandlimassi kohtan, lõppeb see ikkagi karbitäie kuklikeste koju toomisega. Sest kõik teevad ju nii! Kodus tuleb kohe kuuma kohvi kõrval vähemalt üks kukkel põske pista. Ja peale pistmist algavadki süümekad. No miks ometi ikka ja taas ahmin endale sisse toote, milles pole peale lapsepõlve vastlaliugulaskmisnostalgia, hernesupi ja kondivurritamise kõrval midagi kasulikku. Tükk jahusaia, mida nii mõnigi kord ehtsa vahukoore asemel keemia ehib.
Aga see kõik polnud vabandus, et raamatust pärit retsept katsetamata jätta. Sest kui olen lubanud Adelinet järele teha, siis tuleb ka teemaroad ette võtta. Ette rutates tuleb tõdeda, et tänu üllatuslikule sisule oli valmimas mu elu kummalisemad kui lausa mitte parimad vastlakuklid.
Kuna endiselt meil suurt peret käepärast võtta pole, siis kahandasin taigna poolevõrra. Roosiõli küll otseselt polnud, kuid kapinurgast leidsin Kairi poolt Marokost toodud roosivee. Piiritust oli ka ja päris haruldast. Rootsimaist aastast 1954 umbes. Need mõned vanaaegsed pudelid sai Jaan päranduseks oma Rootsis elanud isalt.
Seega minu vastlakuklid:
500g jahu
3dl piima
näpuotsaga soola
11g kuivpärmi
1tl roosivett pluss 0,75 spl piiriust
50g võid
1dl suhkrut
1tl jahvatatud kardemoni
Segasin jahu ja pärmi omavahel, lisasin käesooja piima, roosivee-piirituse segu, soola ja lasin köögikombainil pisut tööd teha. Jätsin taigna käteräti alla soojasse toanurka kerkima. Siis läksid kaussi sulatatud või, suhkur ja kardemon ning masin töötas minutit paar taigna kallal.
Seejärel tunnikese jooksul, mis kerkimisele kulus, meelitasin mehe ja koera tuulevaikse lumise mere äärde jalutama. Teel kohtasime suurt luigeperet. No nendele kuluks küll terve Adeline kuklikuhi ära, käis mõte läbi pea, siis äratas tähelepanu kajakate ebaloomulik kriiskamine. Pea kuklasse aetult selgus põhjus hetkega - taas olid kaabakad kuninglikku merikotkast jälitamas. Huvitav, kas ja mida see vaene kotkas üldse kätte saab kui ükskõik, kuna, me teda märkame, jälitavad lindu kajakad, varesed, isegi rongad.
Linnuvaatlus tehtud jõudsime tagasi koju. Jaan jättis meid Hummeriga kööki möllama ning viimase valvsa pilgu all vormisin taignast 20 kuklikest, mis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil maandudes peale pisukest kerkimist ja munaga määrimist 215 kraadisesse ahju ( pöördõhk ) 15 minutiks küpsema läksid.
Kui kuklid piisavalt jahtunud, haaras mind masendus ja küsimus, kes paganam küll need kõik ära sööb! Kuigi küsimus oli esitatud tasaselt ja mõttes, tonksas koer mind ninaga ja noogutas lohutavalt: "Mina, mina!"
Lohutusest innustust saades võtsin ette 5 kuklit, millel eemaldasin kübara ja õngitsesin ettevaatlikult sisu välja.
Vastavalt proua Adeline õpetusele lisasin kaussi pandud saiasisule ülejäänud koostisosad. Kuna mu kogus oli väike, siis läks kaussi lisaks:
2spl hakitud mandlilaaste ( läksin kergemat teed )
1spl kollaseid pisikesi rosinaid
1tl vaniljesuhkrut
10g võid koos ühe detsiliitri keema aetud piimaga
Segasin õrnalt segi ja paigutasin segu õõnestatud kuklitesse, katsin nad kübaratega ning sõelusin lisaks tuhksuhkrut ning kaneeli.
Tulemuseks tulid siiani kõikse mõnusamad vastlakuklid.
Kuna patustasime koeraga ning pistsime kumbki pintslisse kaks pisikest kuklit ja Jaan vaid ühe, päädis see meile kahele ( mina ja koer ) veel õhtuse pooleteise kilomeetrise kiirmatkaga. 
Seega võib ju arvata, et päeva lõpuks ei tulnudki kuklitest suuremat kahju!
 

Juustukohr ehk teistkorda katsetaks teistmoodi.

Tundub, et kas tänu minule või minust hoolimata on proua Adeline popiks muutumas. Tänases Postimehe vahelehes "Arter" leidsin tema retsepti järgi valmistatud vastlakuklid. Aga pole sest hullu, pigem vastupidi, sest eks igal tegijal kukuvad toidud ikka omamoodi välja ja usun, et homme-ülehomme saab lugeda ka sellest, mismoodi minul Adeline vastlasaiad õnnestuvad.

Täna tegelikult ei plaaninudki järjekordset retsepti katsetada. Kui aga avastasin, et Jaan on ennast teisel korrusel uue maali kallale unustanud ja Hummer keeldus tuules ning tormis minuga pikemast jalutuskäigust, siis oligi aeg taas retsepte uurida.

Juustukohr, tänu oma naljakale nimele, oli juba varem silma jäänud. Tänapäeval nimetatakse kohr´i uhkemalt sufleeks.  No võõrad sõnad meile mõlemad, aga sisu on selles, et kindlasti kuulub koostisesse eraldi munakollane ja kõvaks vahustatud munavalge, mis roale õhulisust annab.

Ja mis kindel, mis kindel - kohr või suflee tuleb otse ahjust kiirelt serveerida, sest loetud minutite pärast kipub uhke kohev toit nukralt alla vajuma. Kontrollisin! Seda väitsid ka teised küpsetajad.

Takkajärgi Adeline retsepti kaasaga analüüsides leidsime, et jahu peaks selles vähem olema, sest jahumaitse lõi üle juustumaitse. Koer Hummer aga noogutas naeratades ja lisas, tooge kõik, mis teile ei kõlba, minu koonukese ette, sest minu tarvis on maitsed tapvalt head.

Originaalretsept siis esimesena. Üks küsimusemärk veel, miks Adeline ta saksa keeli "auflauf" nimetas, sest see tähendab eelkõige "pajarooga"?

Juustukohr (auflauf)

(6—8 in.)

Ained: 1/2 1 rõõska koort või piima, 200 g sõredat jahu, 200 g juustu, 125 g võid või Bonat, 4 muna.

1/2 1 rõõska koort aetakse keema, veel tulel puistatakse jahu ruttu segades juurde; kui segu paks on ja kastruli küljest lahti lööb, võetakse kastrul tulelt ära ja taigen pannakse kaussi. Pooljahtunud taigna sisse lisatakse 200 g riivitud juustu, võid või Bonat ja üksikult 4 munarebu. Kui kõik hästi läbi on klopitud, lisatakse munavalgevaht juurde ja küpsetatakse toit määritud vormi sees 3/4 tu

Konnakarpide sees küpseb kohr 10 min. Igale inimesele arvestatakse üks konnakarp. Võib lauale anda eeltoiduks või rammuleeme juurde.

 

 

Mina võtsin

0,25dl piima

100g sõelutud jahu

100g riivitud juustu

65g toasoojavõid
2 muna.

 

Nii kui piim keema tõusis, tõstsin kastruli tulelt ja segasin sisse jahu, rohkem kuumutama ei pidanud, sest segades muutus segu paksuks ja eraldus kastruli servadest. Tõstsin taigna kaussi ja edasi kasutasin mitte lusikat, vaid köögikindas kätt. Lasin segul jahtuda, segasin sisse juustu ja tükeldatud hästi pehme või. Munad olin juba ette lahutanud. Valge tarvis tegi köögikombain oma töö, kollased segasin ükshaaval taignasse ja kõige lõpuks lisasin segades ettevaatlikult munavalgevahu. Segust sai paras annus nelja portselanist võiga määritud vormikese tarvis, sest konnakarpe polnud kusagilt võtta :)

Küpsetasin vormikesi 175 kraadises ahjus (pöördõhk) 20 minutit. Ja välja tulid nad tõesti hirmilusad. Aga olgem ausad, minutit viie pärast hakkasid vaikselt kokku vajuma. Seega veelkord moraal, tõsta ahjust ja serveeri kohe. Ja tegelikult sobiksidki juustukohrid kuuma puljongi kõrvale enim.

 

Ja jutu jätkuks. Õhtuse lambakintsu kõrvale avastasin külmkappi ununenud kapsatüki, millest sai Adeline retsepti järgi "pruunid kapsad". Ja need olid imehead. Usun, et retsept jõuab siia homme.

 

Sibulad taignas ja täidetud õunad ehk mida võiks vabariigi sünnipäeval lauale panna.

Kindlasti aasta pärast olles "Moodsa perenaise" retseptidest päris hulga läbi katsetanud, katan sajanda sünnipäeva pidulaua millegi uhkema ja keerulisemaga, aga nüüd sai valitud, tehtud, pildistatud ja ära söödud kaks lihtsat kuid maitsvat üllatusrooga. Üllatus? Taas seetõttu, et polnud neid iialgi varem teinud ega ka teiste poolt tehtuna maitsenud.
Kui nüüd senivalmistatud Adeline roogadele tagasi mõtlen, siis vist nii palju mune pole tavaliselt sellise aja jooksul kodus kasutanud ja nii paljusid asju ( tomatid, kaalikad, õunad, sibulad) pole ka enne söömist ära täitnud.
Etteütlevalt võin ütelda, et meie pere lemmikuks said sibulad, kuigi nõndamoodi valmistatud õunad oleks ka pidulaual päris kindel minek. Aga mõned asjad retseptides läksid, nagu ikka, pisut teistmoodi ja nagu ehmatuseks märkasin, siis oma vähendatud koguseid tegemise ajal täpselt kirja ei pannudki. Kuna aga täidistega on, tee mis sa teed, ikka nii, et kohati kipub neid üle jääma ja mõneti ka puudu jääma, siis ei oska ma muud lisada, et võtke kõikide toitude tegemist loominguliselt.
Esiti siis pere lemmik
Sibulad taignas, mida pakuksin meelsasti edaspidi ka meie MerMeri külalistele.
200g võiga pärmi-lehttaignat
5 väiksemat sibulat
ca 70g suitsusinki
1tl sulatatud võid
soola
pipart
muna

Keeda sibulad vees parajalt pehmeks, seejärel koori ja ürita suurem osa sibula sisust kätte saada nii, et pealmine osa terveks jääks. Haki sisu ja sink peeneks ja püreesta saumiksriga, sega sisse või, maitsesta soola ja pipraga. Topi segu ettevaatlikult sibulatesse. Rulli tainas õhukeseks ja jaga viieks, tõsta sibulad taignatükkidele, pööra nurgad ümber sibula, määri lahtiklopitud munaga  ja küpseta 210 kraadises ahjus 10 - 15 minutit kuni ümbrus kenast kuldne. Parim kui sööd soojalt.




Täidetud õunad.
Ained: 6 suurt õuna, 25g riivitud juustu, 2 keedetud muna, 1 toores munarebu, 1/4 klaasi vahukoort, 2 sibulat, pipart, soola, vähe suhkrut, keedetud majoneesi nr.213, kapreid, rõigast, petersellilehti, tilli ja 1/2 sirruni mahl.
Kooritud õunad hautatakse keevas vees poolpehmeks. Nõrguvad laial sõelal, peale jahtumist poolitatakse risti, kaabitakse teelusikaga sisu välja, puhastatakse seemnekojast, sisu hakitakse peeneks, keedetud munad niisamuti, juust riivitakse, sibul kooritakse ja lõigatakse peeneks. Kausis segatakse õrnalt õuna sisu, munad, juust, sibul, sool, pipar, sidrunimahl, toores rebu, hakitud till; suhkrut ja vahukoort tarviduse järgi. Segu maitsestatakse ja lisatakse ühest või teisest ainest veel juurde, kui tarvis, topitakse õunapoolte sisse, asetatakse vaagnale ja valatakse majoneesikastmega üle, kaunistatakse kaprite, valge rõikaga ja petersellilehtedega.
Hetkel oli alles vaid üks priske õun ja sellest sõltuvalt lähenesin toidule taas loovalt, aga usun, et omaaegse maitse sain peaaegu et kätte.
Seega minu versioon täidetud õunast tuli alljärgnev:
õun keedetud, sõelal nõrutatud ja jahutatud ning poolitatud-puhastatud, lisasin hakitud õunasegusse pool keedetud muna, pool toorest munakollast, tunde järgi riivitud juustu, pisut hakitud tilli. Aga mugulsibula vahetasin paari supilusika hakitud rohelise sibula vastu, maitsestasin soola, pipra, suhkru ja sidrunimahlaga, kuid vahukoore asemel lisasin hoopiski sortsu smetanat. Ja majoneesikastme jätsin hoopiski tegemata, sest niigi tundus õunake söödav ja tegelt ma majoneesi, isegi enda tehtut, üldse ei armasta.
Täna õhtul olid külalised ka meie MerMeris. No nendele ma siiski päeval tehtut pakkuma ei hakanud, seeasemel said nad mu omasoolatud kilust salatit, meriforelli ja šokolaadikooki. Aga kuna peale väljas söömist armastavad nad ka ise süüa teha, siis läks jutt magustoidule "bubbert". Pidin taas oma häbiks tunnistama, et taoline roog minust mööda tormanud. Kuid kuna Adeline raamatus ta olemas on, siis lubasin järele teha. Sest kirgi jäid köitma komponendid, kuna külalistest bubberti tegija valmistab seda mannaga, aga Adeline oma retseptis hoopiski nisujahuga.

Küpsetatud õunad ehk taas tagasi lapsepõlve.

Kõik algas sellest, et sahvris olid veel mõned prisked eestimaised õunad, kes iga kord kui sahvrisse asja oli, mind altkulmu põrnitsesid ja sosistasid: "Tee ometi meiega midagi, enne kui ära kärbume või näiteks hiired meid nahka panevad või kolletusplekid meid surema sunnivad!"
Päris õudsad tegelased, pomisesin endamisi ja haarasin Adeline raamatu, et äkki tuleb appi.
Küpsetatud õunad äratasid mu tähelepanu. Sest mäletamismööda tegime ahjuõunu lapsepõlvekodus pisut teisiti.
Tihtilugu läksid suhkru ja rosinategaga, mõnel õnnelikul puhul kui ema leti alt kaneeli sai, siis koos viimasega täidetud ubinad ahju küpsema. Mõnikord isegi äsjaköetud ahju malmpannil sütete peale. Ja seal ahjusuu ees ootasid nooremad ärevalt seda hetke kui koor pisut krimpsu hakkas kiskuma, sest siis oligi õige hetk õunakesed ahjust tõsta ning kas niisama või vahukoore või jäätisega pintsisse pista.

Adeline puhul aga üllatas pisut teistmoodi lähenemine.
Ained: 20 õuna, 50g rosinaid, 3/4 klaasi suhkrut, 2 peotäit riivsaia, 1-2 muna.
Suured magushapud õunad kooritakse, süda võetakse välja, iga õuna põhja sätitakse tükk õuna, topitakse õunad suhkrut ja rosinaid täis, õunast kaas seatakse peale. Õunad veeretakse klopitud muna ja riivsaia sees ja küpsetatakse ahjus pannil, kuni nad on pehmed, aga ei lagune. Suhkrut raputatakse peale ja süüakse rõõsa piima või nr. 221 vanillikastmega.

Kuna arvasin, et peale minu ja Jaani Hummer küll õuna sööma ei hakka, siis valisingi vaid kaks ilusat prisket isendit. Nende jaoks läks 6 tl rosinaid ja 4 tl suhkrut ning kuna kaneelist ei suutnu loobuda, siis pisuke näputäis seda ka. Õunad kooritud, kaas lõigatud ja sisu eemaldatud jäin mõttele, miks Adeline soovitab põhja õunatükk panna, jätsin mõtte vahele ja täitsin õunad rosina-suhkru-kaneeli seguga. Kaanetasin ning pööritasin õunu muna ja ühte riivsaia ning teist riivleiva sees. Kuna muna jäi üle, siis leidsin, et võiks ülejäänuga munad kokku pintseldada. Ahjupannile lisasin õunte alla ka pisut võid. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ümbes 20 minutit. Selleks hetkeks olid ubinad hambatikuga proovides parajalt pehmed. Serveerisin endale ja Jaanile, täitsa maitses, siis lisandus seltskonda koer ja küsis küsivalt, et kus mu õun on. No mis parata, jagasime endi omi Hummeriga.
Aga algretsepti juurde tagasi tulles. Kardan, et õuna põhja ei tuleks panna tükike õuna, vaid tükike võid. Eks juba tollel ajal juhtus, et raamatukirjutaja inspiatsiooni otsides teiste retseptide seast võis minna pisut hooletuks ja mõne asja kas valesti kirjutada või üldse kirjutamata jätta.
Ja see teadmine, et me kõik eksime, annab ka mulle vabaduse improviseerida pisut "Moodsa perenaise" autori retseptidega, sest tegelikult me ka parema tahtmise juures ei saa olnut sada protsenti kopeerida.

Lumepallid ehk Maalehe külaskäik.

Mõne päeva eest helistas Aive Juminda külast, kes samal ajal ka Maalehe ajakirjanik ja tegi ettepaneku sellest blogist siin selle aasta EV 99 sünnipäevale pühendatud ajalehes pisuke lugu teha. Muidugi olin ma õnnelik selle üle, et üsna noor, võiks öelda, et "imikueas"  blogi juba sellist tähelepanu leidnud.
Leppisime kokku, et jutu jooksul fotograafi rõõmuks ka mõne Adeline retsepti valmis teen. Kuna silma oli jäänud üks lapsepõlve nädalavahetuste lemmikmagus "lumepallisupp", mille valmistamine nõuab vähe koostisaineid ja vähe aega, otsustasingi selle kasuks.
Tänasele eelneval ööl küll kahetsesin seda, sest miskipärast kulus enamus pimedast ajast lumepallide valmistamisele erineval viisil. Selguse mõttes lisan, et mitte ärkvel olles köögis, vaid magades ja und nähes, košmaarsetest mittevalmivatest lumepallidest. Üks põhilisi nõutushetki, kas ja miks peaks munavalget koos suhkruga vahustama, kuna munakollasest ja piimast juurdeserveeritav kaste on niigi magus. Seejärel üritasin munavahust õngitsetud pallikesi asjatult piimas keeta, küll uppusid nad põhjatusse piimanõusse ära, nii et ei leidnudki midagi sõelale nõrguma tõsta. Järgmisel hetkel otsustasin, et ei tule sellest palliveeretamisest head nahka ja tuleb lehe tarvis midagi muud leida. Aga mida ma ei leidnud, oli "Moodne perenaine" retseptiraamat.
No tõepoolest tekib hetketi küsimus, et äkki proua Adeline polegi üldse rõõmus, kuna ta retseptikogmiku lemmikumaid/huvitavamaid/raskemaid/lihtsamaid/ülejõukäivamaid toite siin ja praegu loon ning lugejate tarbeks üles talletan ja pildistan? Arukam osa minust siiski saab aru, et seal kusagil kaugel teispoolsustel on nendel, kes läinud, muud parematki teha kui siinolijate tegemisi jälgida ja arvustada.
Pigem oli uneluupainajate põhjustajaks see, et kuigi lapsena sai neid lumepalle üsna hulga söödud, siis ise ja päriselt polnud ma neid tõepoolest kunagi valmistanud.

Adeline õpetus desserdi valmistamiseks.
Lumepallid ( munavalgevaht )
Ained: 7 muna, 1 ½ klaasi suhkurt, 1 noaotsatäis vanilli, 5 klaasi piima.

Munad lahutatakse, valged klopitakse poole klaasi suhkruga ja vähese vanilliga vahuks. Vahepeal keedetakse piim. Keeva piima sisse pannakse tulel supilusikaga suured munavahutükid (4-5 korraga). Kui vahutükid kõrgele tõusevad, tõmmatakse kastrul tulelt ära rauale. Keemine langeb ja pallid pööratakse teisele küljele, lükatakse uuesti tulele ja tõmmatakse ära, kui pallid keema tõusevad. Vahukulbiga tõstetakse pallid suurele sõelale ja nii keedetakse kõik lumepallid valmis. Järelejäänud piima hulka segatakse tulel klaasitäie suhkru ja vanilliga klopitud seitse munarebu. Kaste valatakse ruttu peale pakslikuks minemist lumepallide alla ja süüakse külmalt. 

Aga valmistasin siis arvestades oma väiksemat sööjaskonda lumepallid:

3 muna
1,5dl suhkrut
pool tl vaniljesuhkrut
2dl piima
Eraldasin valged kollastest, kloppisin ( õigemini tegi seda köögikombain ) valged koos poole dl suhkru ja vaniljesuhkruga tugevaks vahuks, vispliga vispeldasin ülejäänud suhkru ja kollased heledaks kreemiks.
Ajasin parajas potis piima peaaegu mullitama ja tõstin supilusikaga munavalgetükid piima sisse keema ja kui tükid pinnale tõusid alandasin kiirelt kuumust ( induktsioonpliit ju lubab seda teha ), pöörasin pallikestel külge ja kui nad uuesti üles tõusid, alandasin taas kuumust ning tõstsin vahukulbiga nõrguma.
Kui munavalgevahuga ühelepoole sain, lisasin kergelt mullitavasse piima pidevalt segades munakollase ja lasin kastmel pisut pakseneda.

Ajakirjanik Aive ja fotograaf Sven jälgisid tegevust huviga, Hummer ei jälginud, vaid istus mornilt trepi all, kuna fotograafid pole tema lemmikud ja Jaan oli üldse kusagile kadunud. Aive arutles vaid, et tema mäletab seda magusat lasteaiast ja arvas, et nõukaaegne looming. Sten lisas, et tema lemmikmagus lapsena oli suruda Komeedi komm kahe küpsise vahel laiaks ...Igal oma lemmik, nagu ikka :)
Kui roog jahtunud, üles pildistatud, asusime maitsma. Tundus, et naissoo esindajatele pluss Hummer maitses dessert rohkem kui meespoolele. Kokkuvõtlikult leidsime, et lapseaja nostalgiaroog, mida korra või paar ka suures peas taas teha võib.

 

     

 

Pottjuust ehk kuhu peita vananevad juustuperad.

Ma ei tea, kuidas teie peredes lood on, aga meie peres on küll nii, et külmkapi "juustuosakonnast" leian aeg-ajalt ununenud, pisut kuivanud juustujäänukeid ja ei teagi kohe, mida peale hakata. Kas sööta koer Hummerile, kasutada omletis või kastmes. Ja mõnikord kui juurdlemine liialt pikaks läheb ...ei olegi tahtmist  nendega katsetada.
Aga Adeline raamatust leidsin geniaalse paarirealise mooduse juustukeste taaskasutamiseks.
Pottjuust.
Järelejäänud juusturaasud (roheline- ja kohupiimajuust välja arvatud) riivitakse ja valatakse 200 g juustu kohta 1/2 -3/4 klaasi veini, segatakse hästi läbi, pannakse kinniköidetud purki ja lastakse külmas kohas seista. Mida kauemini juust seisab, seda kangemaks ta läheb. Määritakse saiale.

Retsepti lugedes jäin mõlgutama rohelise juustu üle. Huvitav küll, mida Adeline selle all silmas pidas. Hallitama läinud juustu või siis "rokfori" juustu - see ka ju roheka tooniga. Või mine tea, ehk oli tollaal veel miskit salapärast ja rohelist juustu, mida veiniga kokku ei tohtind segada.
No aga mis siis minul sel hetkel külmkapis oli: pisuke tükk cheddar juustu, juba algupärasest veel kõvemaks kuivanud parmigiano juustu, pisut enam västerbottensost juustu. Seega oli, millega vallatleda.
Enda arust riivisin kokku ilmatu suure kuhja, aga kaaludes oli teda vaid 50 grammi. Otsustasin siiski, et esimeseks katsetuseks piisab. Vein, vein, vein - laulsin mõttes riiuleid takseerides. Miskipärast tundus, et hea kuiv vein pole nagu selle segu jaoks see õige. Appi tuli metspihlakavein, mille üks meie mõnusatest MerMeri külastajatest, kes nägi välja kui motogängi peapoiss, kinkinud oli. Oma kurvastuseks (tegelt aimasin seda ette) kahanes juust segatud 0,75 dl veiniga ühe pisukese purgikese pooleni. Õnneks oli purk temaga toimetades rahulik ja seetõttu teda kinni köitma ei pidanudki, piisas vaid kaanetamisest.
"Mis teed?" uudistas Jaan ülemiselt korruselt alla tulles ja nähes, et ma miski purgi ja pisukeste lisanditega fotosessiooni üritan pidada. "Mis teen, mist teen," porisesin vihaselt, "pottjuustu võtan pildile!"
Koer Hummer noogutas usinalt peremehele, sest mõned osakesed, pildilt võetult, olid juba tema koonukese ette pudenenud.
"Anna siia, tahan proovida!" ütles ei mitte Hummer vaid Jaan.
"Aga vaid pisut-pisut, sest meil tuleb nädala jooksul katsetada, mis pottjuustust saab ja kuhu tema maitse areneb," vastasin karmisõnaliselt.
Kuigi ma veel täieliselt ette ei kujuta, mis veinijuustust saab, kujutan vähemtäieliselt ette, et oleks võinud rahulikult teda rohkem teha, sest usun, et saadus maitseb oivaliselt saiaga, leivaga või täitsa niisama koos pisukese klaasi veiniga.
Mul oleks hää meel kui keegi seda samuti järele teha prooviks ja teada annaks, mis tuli :)

Marineeritud veiseliha ehk kuidas seda leivataignasse mässisin.

Mõni Adeline retseptidest on kohe nii kummaline, et kisub järele tegema kuigi samas sosistab pisuke nõrkusehetk kõrva juures: "Sellega sa küll hakkama ei saa!".
Ja nüüd, tegu tehtud, pole ma kindel, kas soovitaksin Sulle, lugeja, seda katsetada ja kahtlen pisut, kas ka ise teda uuesti teen. Aga mine tea, sest maitse oli hää ja oma vigadest õpitakse ... vist.
Kuna retsept oli nii lustakalt kirja pandud, siis enne kui enda omast pajatan, toon esile algupärandi. Ja toit kuulub "Külmade eeltoitude" alla.
Marineeritud veiseliha

Ained: 2kg pehmet veiseliha, 20 tera pipart, 2-3 peotäit soola, 1/2 sõrmepikkust tükki ingverit, 5 nelki, 20 kadakamarja, 3 loorberilehte, 2 porgandit, 2 sibulat, 2 petersellijuurt ja 400 g leivataignat.
Pipraterad, ingver, pooltambitud kadakamarjad, 3 loorberilehte, lõhkitõmmatid porgandid ja petersellijuured, kooritud ja neljaks lõigatud sibul keedetakse 2 l veega ja niipalju soolaga, et vesi omandaks soolaka maitse, 10 minutit. Lihatükk klopitakse nuiaga pehmeks, pannakse potti või kaussi, jahtunud vesi valatakse üle liha, seatakse laud ja kivi peale, iga päev pööratagu liha ümber. 1-2 nädala pärast pannakse liha üleni leivataignasse. Haudumispotis küpseb liha praeahjus äädikavett juurde valades küpseks. Lõigatakse külma laua jaoks ja süüakse mädarõikakastmega. Kaunistada võib kaabitud mädarõikaga, väikeste piprakurkide ja petersellilehtedega.

Nonii, kuna endiselt oli laialt võtta lähikandist hangitud noore vasikaliha tükke, siis asusungi ühega nendest katsetama. Marinaadi keetmine oli see lihtsam osa, ainult et porgandit lõhki tõmmata ei suutnud, ikka pidin noaga poolitama. Ja petersellijuurt ka lähikonnast hankida ei saanud, seega patustasin ja lisasin keedusesse peotäie lehtpeterselli varsi. Kui marinaad valmis, tekkisid kahtlused, kas peaks ta jahtunult lihale lisama kogu sisuga või? Ja mõeldes pikalt ning arukalt leidsin,et jätan pigem marinaadi pooleks päevaks maitsestuma ja seejärel kurnan läbi sõela lihale, sest ei usu, et näiteks nädala seisnud porgand või muud komponendid liha maitset oluliselt parandaks.
Lauda, parajat, mul ka polnud, seega läks lihale peale parajas suuruses taldrik ning sellele raskuseks kivi. Eks üritasin ikka liha pööramas ka käia, kuigi, kuna tükk üleni soolvees oli, tundus see pisut liialdatud tegevusena.
Uudishimu andis teada, et kahte nädalat ta vastu ei pea, seega piirdusin nädalaga. ja veel, kuigi Adeline ei andnud teada, kus paganama kohas seda lihakest hoidma peaksin, valisin kindluse mõttes külmkapi.
Jube lihtne on ju retseptis ütelda, et küpseta leivataignas. Aga kui ise leiba ei tee, siis sellist asja kodus pole. Õnneks aga on meie MerMeri leivaga varustav leivaemand Kai Kuusalu kandist. Kurtsingi talle oma muret ja uurisin uudishimuliselt, kas tegelt ka on võimalik leivataignasse toppida terve lihatükk. "Tainast rullida kindlasti ei anna", oli Kai hinnang, "aga arvan, et saad selle liha sinna sisse mätsida."
Ja sellel kenal reedesel päeval Kai juurest tulles, ühel põlvel ahjusoe köömneleib ja teisel kapikülm leivatagen, asusingi tööle.
Liha, marinaadist võttes, nägi välja selline, et võiks kohe söömisega alustada. Proovisingi tükikese ja tõepoolest kui ta imeõhukeste viiludena hääl salatil serveerida poleks ei tainast ega küpsetamist vaja. Aga see eksperiment jäägu teiseks korraks, sest hetkel ikka üritan Adelinet järgi teha.
Patsutasin küpsetusnõu alumise osa niiske käega taignaga kokku, asetasin sellele liha ja siis katsin ta, taas niiske käega patsutades ülejäänud taignaga.
Panin nõu 220 kraadisesse ahju, poole tunni pärast alandasin temperatuuri 180 kraadi peale ja küpsetasin veel 20 minutit. Aga kuhu ja milleks panna äädikavett jäi mulle arusaamatuks ning seetõttu ei pannud ma seda ei kusagile.
Küpsetis valmis, tõstsin välja ja sain aru, et olen teinud mitu viga. Esimene ja kõikse hullem - oleks seda pidanud mitte potis, vaid ahjuplaadil küpsetama. Miks, sest kui lihaleib jahtus, oli teda väga raske ühes tükis kitsast nõust eemaldada. Ehk oleks aidanud vormi võiga määrimine, aga vist mitte, sest lihamahlad kleepusid küpsedes kui kitt potipõhja. Ehk oleks ta pidanud soojalt nõust eemaldamà? Aga siis tundus kogu värk ka nii õrn, et oli küsitav, kas teda kätte saaks. Ehk aidanuks see müstiline äädikavesi, aga kuidas seda pidanuks kasutama?
No näete nüüd kui palju on õppida ka minul, kes kaheksa aastat oma pisikest kodurestorani veab.
Aga see, mis mul õnnestus potist kätte saada, oli hää. Mahlane liha ümbritsetud krõbeda koorikuse leivaga.
Seega karta on, et ühel hetkel palun ma Kai käest uue leivataigna portsu ja üritan seda külmalaual ja pisut paremal viisil valmistatuna uuesti serveerida.