Ma ei tea, kuidas teie peredes lood on, aga meie peres on küll nii, et külmkapi "juustuosakonnast" leian aeg-ajalt ununenud, pisut kuivanud juustujäänukeid ja ei teagi kohe, mida peale hakata. Kas sööta koer Hummerile, kasutada omletis või kastmes. Ja mõnikord kui juurdlemine liialt pikaks läheb ...ei olegi tahtmist nendega katsetada.
Aga Adeline raamatust leidsin geniaalse paarirealise mooduse juustukeste taaskasutamiseks.
Pottjuust.
Järelejäänud juusturaasud (roheline- ja kohupiimajuust välja arvatud) riivitakse ja valatakse 200 g juustu kohta 1/2 -3/4 klaasi veini, segatakse hästi läbi, pannakse kinniköidetud purki ja lastakse külmas kohas seista. Mida kauemini juust seisab, seda kangemaks ta läheb. Määritakse saiale.
Retsepti lugedes jäin mõlgutama rohelise juustu üle. Huvitav küll, mida Adeline selle all silmas pidas. Hallitama läinud juustu või siis "rokfori" juustu - see ka ju roheka tooniga. Või mine tea, ehk oli tollaal veel miskit salapärast ja rohelist juustu, mida veiniga kokku ei tohtind segada.
No aga mis siis minul sel hetkel külmkapis oli: pisuke tükk cheddar juustu, juba algupärasest veel kõvemaks kuivanud parmigiano juustu, pisut enam västerbottensost juustu. Seega oli, millega vallatleda.
Enda arust riivisin kokku ilmatu suure kuhja, aga kaaludes oli teda vaid 50 grammi. Otsustasin siiski, et esimeseks katsetuseks piisab. Vein, vein, vein - laulsin mõttes riiuleid takseerides. Miskipärast tundus, et hea kuiv vein pole nagu selle segu jaoks see õige. Appi tuli metspihlakavein, mille üks meie mõnusatest MerMeri külastajatest, kes nägi välja kui motogängi peapoiss, kinkinud oli. Oma kurvastuseks (tegelt aimasin seda ette) kahanes juust segatud 0,75 dl veiniga ühe pisukese purgikese pooleni. Õnneks oli purk temaga toimetades rahulik ja seetõttu teda kinni köitma ei pidanudki, piisas vaid kaanetamisest.
"Mis teed?" uudistas Jaan ülemiselt korruselt alla tulles ja nähes, et ma miski purgi ja pisukeste lisanditega fotosessiooni üritan pidada. "Mis teen, mist teen," porisesin vihaselt, "pottjuustu võtan pildile!"
Koer Hummer noogutas usinalt peremehele, sest mõned osakesed, pildilt võetult, olid juba tema koonukese ette pudenenud.
"Anna siia, tahan proovida!" ütles ei mitte Hummer vaid Jaan.
"Aga vaid pisut-pisut, sest meil tuleb nädala jooksul katsetada, mis pottjuustust saab ja kuhu tema maitse areneb," vastasin karmisõnaliselt.
Kuigi ma veel täieliselt ette ei kujuta, mis veinijuustust saab, kujutan vähemtäieliselt ette, et oleks võinud rahulikult teda rohkem teha, sest usun, et saadus maitseb oivaliselt saiaga, leivaga või täitsa niisama koos pisukese klaasi veiniga.
Mul oleks hää meel kui keegi seda samuti järele teha prooviks ja teada annaks, mis tuli :)
Aga Adeline raamatust leidsin geniaalse paarirealise mooduse juustukeste taaskasutamiseks.
Pottjuust.Järelejäänud juusturaasud (roheline- ja kohupiimajuust välja arvatud) riivitakse ja valatakse 200 g juustu kohta 1/2 -3/4 klaasi veini, segatakse hästi läbi, pannakse kinniköidetud purki ja lastakse külmas kohas seista. Mida kauemini juust seisab, seda kangemaks ta läheb. Määritakse saiale.
Retsepti lugedes jäin mõlgutama rohelise juustu üle. Huvitav küll, mida Adeline selle all silmas pidas. Hallitama läinud juustu või siis "rokfori" juustu - see ka ju roheka tooniga. Või mine tea, ehk oli tollaal veel miskit salapärast ja rohelist juustu, mida veiniga kokku ei tohtind segada.
No aga mis siis minul sel hetkel külmkapis oli: pisuke tükk cheddar juustu, juba algupärasest veel kõvemaks kuivanud parmigiano juustu, pisut enam västerbottensost juustu. Seega oli, millega vallatleda.
Enda arust riivisin kokku ilmatu suure kuhja, aga kaaludes oli teda vaid 50 grammi. Otsustasin siiski, et esimeseks katsetuseks piisab. Vein, vein, vein - laulsin mõttes riiuleid takseerides. Miskipärast tundus, et hea kuiv vein pole nagu selle segu jaoks see õige. Appi tuli metspihlakavein, mille üks meie mõnusatest MerMeri külastajatest, kes nägi välja kui motogängi peapoiss, kinkinud oli. Oma kurvastuseks (tegelt aimasin seda ette) kahanes juust segatud 0,75 dl veiniga ühe pisukese purgikese pooleni. Õnneks oli purk temaga toimetades rahulik ja seetõttu teda kinni köitma ei pidanudki, piisas vaid kaanetamisest.
"Mis teed?" uudistas Jaan ülemiselt korruselt alla tulles ja nähes, et ma miski purgi ja pisukeste lisanditega fotosessiooni üritan pidada. "Mis teen, mist teen," porisesin vihaselt, "pottjuustu võtan pildile!"
Koer Hummer noogutas usinalt peremehele, sest mõned osakesed, pildilt võetult, olid juba tema koonukese ette pudenenud.
"Anna siia, tahan proovida!" ütles ei mitte Hummer vaid Jaan.
"Aga vaid pisut-pisut, sest meil tuleb nädala jooksul katsetada, mis pottjuustust saab ja kuhu tema maitse areneb," vastasin karmisõnaliselt.
Kuigi ma veel täieliselt ette ei kujuta, mis veinijuustust saab, kujutan vähemtäieliselt ette, et oleks võinud rahulikult teda rohkem teha, sest usun, et saadus maitseb oivaliselt saiaga, leivaga või täitsa niisama koos pisukese klaasi veiniga.
Mul oleks hää meel kui keegi seda samuti järele teha prooviks ja teada annaks, mis tuli :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar