Kõik algas sellest, et sahvris olid veel mõned prisked eestimaised õunad, kes iga kord kui sahvrisse asja oli, mind altkulmu põrnitsesid ja sosistasid: "Tee ometi meiega midagi, enne kui ära kärbume või näiteks hiired meid nahka panevad või kolletusplekid meid surema sunnivad!"
Päris õudsad tegelased, pomisesin endamisi ja haarasin Adeline raamatu, et äkki tuleb appi.
Küpsetatud õunad äratasid mu tähelepanu. Sest mäletamismööda tegime ahjuõunu lapsepõlvekodus pisut teisiti.
Tihtilugu läksid suhkru ja rosinategaga, mõnel õnnelikul puhul kui ema leti alt kaneeli sai, siis koos viimasega täidetud ubinad ahju küpsema. Mõnikord isegi äsjaköetud ahju malmpannil sütete peale. Ja seal ahjusuu ees ootasid nooremad ärevalt seda hetke kui koor pisut krimpsu hakkas kiskuma, sest siis oligi õige hetk õunakesed ahjust tõsta ning kas niisama või vahukoore või jäätisega pintsisse pista.Adeline puhul aga üllatas pisut teistmoodi lähenemine.
Ained: 20 õuna, 50g rosinaid, 3/4 klaasi suhkrut, 2 peotäit riivsaia, 1-2 muna.
Suured magushapud õunad kooritakse, süda võetakse välja, iga õuna põhja sätitakse tükk õuna, topitakse õunad suhkrut ja rosinaid täis, õunast kaas seatakse peale. Õunad veeretakse klopitud muna ja riivsaia sees ja küpsetatakse ahjus pannil, kuni nad on pehmed, aga ei lagune. Suhkrut raputatakse peale ja süüakse rõõsa piima või nr. 221 vanillikastmega.
Kuna arvasin, et peale minu ja Jaani Hummer küll õuna sööma ei hakka, siis valisingi vaid kaks ilusat prisket isendit. Nende jaoks läks 6 tl rosinaid ja 4 tl suhkrut ning kuna kaneelist ei suutnu loobuda, siis pisuke näputäis seda ka. Õunad kooritud, kaas lõigatud ja sisu eemaldatud jäin mõttele, miks Adeline soovitab põhja õunatükk panna, jätsin mõtte vahele ja täitsin õunad rosina-suhkru-kaneeli seguga. Kaanetasin ning pööritasin õunu muna ja ühte riivsaia ning teist riivleiva sees. Kuna muna jäi üle, siis leidsin, et võiks ülejäänuga munad kokku pintseldada. Ahjupannile lisasin õunte alla ka pisut võid. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ümbes 20 minutit. Selleks hetkeks olid ubinad hambatikuga proovides parajalt pehmed. Serveerisin endale ja Jaanile, täitsa maitses, siis lisandus seltskonda koer ja küsis küsivalt, et kus mu õun on. No mis parata, jagasime endi omi Hummeriga.
Aga algretsepti juurde tagasi tulles. Kardan, et õuna põhja ei tuleks panna tükike õuna, vaid tükike võid. Eks juba tollel ajal juhtus, et raamatukirjutaja inspiatsiooni otsides teiste retseptide seast võis minna pisut hooletuks ja mõne asja kas valesti kirjutada või üldse kirjutamata jätta.
Ja see teadmine, et me kõik eksime, annab ka mulle vabaduse improviseerida pisut "Moodsa perenaise" autori retseptidega, sest tegelikult me ka parema tahtmise juures ei saa olnut sada protsenti kopeerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar