Marineeritud veiseliha ehk kuidas seda leivataignasse mässisin.

Mõni Adeline retseptidest on kohe nii kummaline, et kisub järele tegema kuigi samas sosistab pisuke nõrkusehetk kõrva juures: "Sellega sa küll hakkama ei saa!".
Ja nüüd, tegu tehtud, pole ma kindel, kas soovitaksin Sulle, lugeja, seda katsetada ja kahtlen pisut, kas ka ise teda uuesti teen. Aga mine tea, sest maitse oli hää ja oma vigadest õpitakse ... vist.
Kuna retsept oli nii lustakalt kirja pandud, siis enne kui enda omast pajatan, toon esile algupärandi. Ja toit kuulub "Külmade eeltoitude" alla.
Marineeritud veiseliha

Ained: 2kg pehmet veiseliha, 20 tera pipart, 2-3 peotäit soola, 1/2 sõrmepikkust tükki ingverit, 5 nelki, 20 kadakamarja, 3 loorberilehte, 2 porgandit, 2 sibulat, 2 petersellijuurt ja 400 g leivataignat.
Pipraterad, ingver, pooltambitud kadakamarjad, 3 loorberilehte, lõhkitõmmatid porgandid ja petersellijuured, kooritud ja neljaks lõigatud sibul keedetakse 2 l veega ja niipalju soolaga, et vesi omandaks soolaka maitse, 10 minutit. Lihatükk klopitakse nuiaga pehmeks, pannakse potti või kaussi, jahtunud vesi valatakse üle liha, seatakse laud ja kivi peale, iga päev pööratagu liha ümber. 1-2 nädala pärast pannakse liha üleni leivataignasse. Haudumispotis küpseb liha praeahjus äädikavett juurde valades küpseks. Lõigatakse külma laua jaoks ja süüakse mädarõikakastmega. Kaunistada võib kaabitud mädarõikaga, väikeste piprakurkide ja petersellilehtedega.

Nonii, kuna endiselt oli laialt võtta lähikandist hangitud noore vasikaliha tükke, siis asusungi ühega nendest katsetama. Marinaadi keetmine oli see lihtsam osa, ainult et porgandit lõhki tõmmata ei suutnud, ikka pidin noaga poolitama. Ja petersellijuurt ka lähikonnast hankida ei saanud, seega patustasin ja lisasin keedusesse peotäie lehtpeterselli varsi. Kui marinaad valmis, tekkisid kahtlused, kas peaks ta jahtunult lihale lisama kogu sisuga või? Ja mõeldes pikalt ning arukalt leidsin,et jätan pigem marinaadi pooleks päevaks maitsestuma ja seejärel kurnan läbi sõela lihale, sest ei usu, et näiteks nädala seisnud porgand või muud komponendid liha maitset oluliselt parandaks.
Lauda, parajat, mul ka polnud, seega läks lihale peale parajas suuruses taldrik ning sellele raskuseks kivi. Eks üritasin ikka liha pööramas ka käia, kuigi, kuna tükk üleni soolvees oli, tundus see pisut liialdatud tegevusena.
Uudishimu andis teada, et kahte nädalat ta vastu ei pea, seega piirdusin nädalaga. ja veel, kuigi Adeline ei andnud teada, kus paganama kohas seda lihakest hoidma peaksin, valisin kindluse mõttes külmkapi.
Jube lihtne on ju retseptis ütelda, et küpseta leivataignas. Aga kui ise leiba ei tee, siis sellist asja kodus pole. Õnneks aga on meie MerMeri leivaga varustav leivaemand Kai Kuusalu kandist. Kurtsingi talle oma muret ja uurisin uudishimuliselt, kas tegelt ka on võimalik leivataignasse toppida terve lihatükk. "Tainast rullida kindlasti ei anna", oli Kai hinnang, "aga arvan, et saad selle liha sinna sisse mätsida."
Ja sellel kenal reedesel päeval Kai juurest tulles, ühel põlvel ahjusoe köömneleib ja teisel kapikülm leivatagen, asusingi tööle.
Liha, marinaadist võttes, nägi välja selline, et võiks kohe söömisega alustada. Proovisingi tükikese ja tõepoolest kui ta imeõhukeste viiludena hääl salatil serveerida poleks ei tainast ega küpsetamist vaja. Aga see eksperiment jäägu teiseks korraks, sest hetkel ikka üritan Adelinet järgi teha.
Patsutasin küpsetusnõu alumise osa niiske käega taignaga kokku, asetasin sellele liha ja siis katsin ta, taas niiske käega patsutades ülejäänud taignaga.
Panin nõu 220 kraadisesse ahju, poole tunni pärast alandasin temperatuuri 180 kraadi peale ja küpsetasin veel 20 minutit. Aga kuhu ja milleks panna äädikavett jäi mulle arusaamatuks ning seetõttu ei pannud ma seda ei kusagile.
Küpsetis valmis, tõstsin välja ja sain aru, et olen teinud mitu viga. Esimene ja kõikse hullem - oleks seda pidanud mitte potis, vaid ahjuplaadil küpsetama. Miks, sest kui lihaleib jahtus, oli teda väga raske ühes tükis kitsast nõust eemaldada. Ehk oleks aidanud vormi võiga määrimine, aga vist mitte, sest lihamahlad kleepusid küpsedes kui kitt potipõhja. Ehk oleks ta pidanud soojalt nõust eemaldamà? Aga siis tundus kogu värk ka nii õrn, et oli küsitav, kas teda kätte saaks. Ehk aidanuks see müstiline äädikavesi, aga kuidas seda pidanuks kasutama?
No näete nüüd kui palju on õppida ka minul, kes kaheksa aastat oma pisikest kodurestorani veab.
Aga see, mis mul õnnestus potist kätte saada, oli hää. Mahlane liha ümbritsetud krõbeda koorikuse leivaga.
Seega karta on, et ühel hetkel palun ma Kai käest uue leivataigna portsu ja üritan seda külmalaual ja pisut paremal viisil valmistatuna uuesti serveerida.