Unetu öö koos kauge külalisega.

Kui asjad võivad untsu minna, siis lähevad nad täiega ... untsu, õpetas mulle eilne õhtu. Kuna me siiski igapäevaselt vaid Adeline retseptide järgi ei toitu ja MerMeri külalistele on jälle hoopiski teised road, siis vaatasin ma eile tõtt omapäitsi tehtud boršisupiga ja juurdlesin, kas leiaksin midagi proua raamatust selle kõrvale. Peatükist "Supilisandid" hakkas olude sunnil silma "Pikantne õlg". Olude sunni põhjuseks olid külmkapis kenasti laagerdunud endasoolatud kilud, mis suisa nõudsid: "Tee meiega midagi!"
Pikante õlg siis originaalis alljärgnev.
Ained: 14 kilu, 1 väike sibul, 175g võid või Bonat, 1 munarebu, 1 terve muna, 1 noaotsatäis pipart, pool tl sidrunimahla, 150g sõredat jahu.
Kilud leotatakse 12 tundi vees, puhastatakse ja hõõrutakse riivitud sibula, munarebu, terve muna ja võiga hästi siledaks; lisatakse juurde sõre jahu, pipar, sidrunimahl. Taigen seisab pool tundi, rullitakse õhukeseks ja lõigatakse pöidlapikkused ribad ja nendest koogirattaga peened triibud. Võitud pannil küpsetatakse need triibud ahjus ja antakse supi juurde

Igaks juhuks otsustasin katsetada poole kogusega, seega said kaussi ujuma seitse paremini käitunud kilu. Leotasin neid tegelikult umbes kuus tundi, aga arvan, et täitsa piisas. Kuigi või oleku kohta polnud miskit täpsemat lisatud, arvasin loogiliselt, et tasub katsetada toasooja võiga. Kuna ühte tervet muna ja ühte munakollast on pisut keerukas poolitada, tegin otsuse ühe terve pisema muna kasuks. Kilud fileerisin, üritasin isegi enamuse nahast maha saada, tükeldasin ja segasin teiste retseptiainetega, aga ega puulusikaga hõõrumine koostisosi kokku sätestada ei tahtnud, seega haarasin köögikinda ja masseerisin segu sõrmede vahel korralikult läbi. Järgmine jama oli jahunappus - 85 grammi või ja 75 grammi jahu segamine moodustas lödi taigna, mida kohe kuidagi ka poole tunnise külmas hoidmise järel rullida ei saa. Riskisin ja lisasin kokku 120 grammi jahu. Pool tundi külmas ja kergelt jahusel laual andis tainast rullida, ribastada ja triibutada. Ahju kuumuseks sätetasin 200 kraadi ja selles küpsesid triibukesed 10 minutit.
Tulemust maitstes ei olnud just vaimustunud, Hummerkoer oli küll vaimustuses (nagu enamusest toidust). Jaan jõudis ka koju, silmad lõid tal särama küpsetist nähes ja enne kui maa hoiatada jõudsin, olid mõned ribad talle suhu jõudnud. Järgnes üllatunud krimass, vaevaline kugistamine ja seejärel küsimine:"Mis pagan see nüüd on?"
"Kiluga triibud," vastasiv vaikselt.
"Nojaa ja ma just päev otsa imestasin, miks sul kimp kilusid veevanni võttis!"
Kokkuvõttes ei olnud see roog, kui Hummer välja arvata, meie lemmik. Tegelikult näiteks õllesõbrale, kes ka kilu armastab, äkki täitsa sobiks. Ise aga, supi kõrvale asendaks kilu taignas riivjuustuga.
Kuidagi nukrameelselt unne suikunult ei saanud ma ühel hetkel enam aru, kas olen unes või elus. Seisin koos karmipilgulise prillitatud vanadaamiga keset oma lapsepõlvekööki. Enda arust olin ikka ise see, kes praegu, proual oli kuid seljas kõrge kaelusega maaniulatuv tumehall kleit, mille ette seotud valge köögipõll. Meie mõlemi käed olid jahused, laua peal irvitasid vastu kilupead, ahjus praksus tuli. "Kilutriibud, kilutriibud..." sosistas proua. Ja nüüd taipasin, et tegemist on Adelinega. "Ma väga vabandan, aga nad tõesti ei maitse mulle!"
"Ei maitse sulle, miks sa siis tuhnid mu raamatus ja koperdad mu retseptide kallal. Ja kes sa üldse oled, millise keedukooliharidusega, et julged mind arvustada!"
Järgmisel hetkel tuhisesime Adelinega veel peaaegu sajandijagu tagasi ning maandusime tema koduköögis. Jäin ammulisui põrnitsema selle köögi askeetlikust, masinate vähesust (kus siis elektriahi, induktsioonpliit, Smegi külmkapp ja pesumasin - pomisesin juhmistunult enda ette).
"Masinad ei tee köögis imet, vaid inimene, kokk jumala andest!", tuli vastus mu esitamata küsimuse peale ja seejärel leidsin end taas oma turvalisest suurest voodist, magamistoas. Nüüd ja praegu. Aga hirm ei lubanud magama jääda. Hirm ja nõutus - kas pole ma oma hullumeelse ideega, aasta jooksul Adeline Tannbaumi "Moodsast perenaisest" retsepte taastoota liialt suurt tükki hambusse haaranud? Kas ma ikka olin täie aru juures kui otsustasin seda katsumust ette võtta? Siis meenuski mulle, et paari päeva pärast ootab tükk toorest lihast marinaadist tulles leivataignasse mässimist. Ja kust pagan, ma selle leivataigna võtma peaksin? Ja miks, pagana pärast Sa, Adeline, oma retsepte täpsemalt üles ei suvatsenud kirjutada!!!