Kaalikas ei ole meie pere kõige suurem sõber. Nojaa, muidugi läheb teda aeg-ajalt pajaroa või supi sisse, mõnikord püreesse, olen ka teda ahjus pikalt küpsetanud, isegi puuahjus sütete peal, aga ... Muidugi sõltub tulemus eelkõige sellest, MILLISE kaalikaga rinda pistad ja kuna koore alla raske näha ja hammustada ka ei saa, siis kibe kaalik rikub kogu päeva (loe "toidu"). Seepärast ma ikka üritan killukese kaalist enne tegutsema hakates ära maitsta. Aga ka magusamad isendid on teeninud ära nii Jaani kui Hummerkoera ükskõigu.Kui silma jäi Adeline Tannbaumi "Moodsast perenainest" täidetud kaalikad, siis ohkasin ning otsustasin siiski taas katsetada. Meie lähiküla juurikarahval olid kaalid kahjuks otsas ja aega polnud ka enam kui tormata kohalikku külapoodi ( Kuusalu Konsum ). Juurikariiulil oli kaale lademetes, aga mul oli tarvis leida just kaks seda õiget. Igatpidi tervet, katsudes prinki ja umbes sellist, mis peopessa mahuks. Ei lasknud ennast põrnitsevatest müüjatest ja uudistavatest möödakäijatest segada, vaid töötasin kuhja metoodiliselt läbi. Enesest mõista leidsin need kaks ja õiget kusagilt kõigi teiste alt vasakult alumisest nurgast. Jaan, kes mu müttamist stoilise rahuga jälgis, kommenteeris vaid: "Tubli, Merrit, nagu iga poe riiuli puhul sukeldud sa ikka kõikse sügavamale lootes, et parim peidab ennast taganurgas pimeduses värisedes!"
Ei teinud mehe huumorist või oli see hoopiski iroonia? välja ja viisin ostud uhkelt kassalindile. Maksmise (kuigi tegemist oli pea vaid sentidega) jätsin nimme kaasale.
Poest välja jõudes paelus meid veel üks meeldivalt huvitav vaatepilt. Nimelt, kui keegi veel ei tea, on Konsumites "väikese taksi päevad". Ja sealt Omniva pakiautomaatide poolt tuligi kindlal sammul väike taks, peatus ukse juures, mis automaatselt avanes ning astus oma päevadesse. Kahjuks aga olid tema jaoks vist päevad loetud, sest pildike hiljem avanes uks taas ja mitte just kõige rõõmsama näoga kassapidaja juhtis koerakese päevadest eemale.
No pole see elu õiglane muigasime kaasaga nukralt ja rallisime kodu poole kaalikatega lustima.
Adeline soovitab oma retseptis võtta kaalika sööja kohta ning kuna olin veendunud, et Hummerkoer valmivast roast huvitet pole (ohh, kuidas eksisin), saigi välja valitud vaid kaks.
Esiti tuli nad koorida ja pesta ja seejärel kergelt soolakas vees parajalt pehmeks keeta. Mina leidsin, et peaks sobima pehmusaste kui hambaork juba kaalikasse läheb. Rohkem keeta ka ei julgenud, sest äkki siis muutub kaalikas sisust puhastades liialt pudiks.
Täidetud kaalikad
2 kaalikat
1 muna
paarkümmend grammi võid
soola
musta pipart
riivsaia või täisterariivleiba (nagu meil)
Koori, pese ja keeda pisikesed kaalikad parajalt pehmeks. Lõika pealt kaas ära ja kui kaalikad pisut jahtunud, õõnesta sisu teelusikaga ettevaatlikult välja, nii et ümbrus terveks jääks.
Haki või suru kahvliga sisu peeneks ja sega sisse suurem osa võist. Klopi muna ning sega ka sellest enamus sisuga, maitsesta soola ja pipraga ning täida kaalikad maitsestatud sisuga. Pane kaaned peale, pintselda ülejäänud munaga kokku, puista peale riivsai ning lisa killuke võid. Meie küpsetasime neid 190 kraadises ahjus grillrežiimil pea kümme minutit.
Kannatamatult ootasid Jaan ja Hummer pildisessiooni lõppu, et kaalikasse hambad lüüa. Tõsi, mis tõsi - nõnda valmistatud kaal täitis meid kõiki vaimustusega. Jaan ohkas vaid, et mõtle kui lisaks sisule veel näiteks hakkliha või singikuubikuid või riivjuustu ...
Ausõna, katsetage, kas Adeline retsepti järgides või siis omapoolsete variatsioonidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar