Erutav suupiste ja mõnukurgid - ehk kuidas mõni vasikas aiataha kipub.

Nagu sai eile lubatud, asusin täna järjekordset kahte Adeline retsepti katsetama ja töötlema.

Kõiksepealt toon siin ära, kudas originaalretseptid kõlavad ja seejärel, mis minu ja retseptidega juhtus.
Erutav suupiste.

Ained 15 suurt sibulat, 200g võid ja Bonat ( taimevõi ehk margariin), 2 muna, 2 peotäit riivsaia, soola.
Suured sibulad kooritakse ja lõigatakse paksudeks ratasteks, raputatakse nendele soola, kastetakse segiklopitud muna ja siis kohe riivsaia sisse. Kuumal pannil pruunistatakse rohkesti võid ja Bonat, ettevalmistatud sibularattad küpsetatakse tasasel tulel pehmeks (hoida lagunemise eest). Väikestele vaagnatele seatult ja pruuni võiga ülevalatult antakse kuumalt eeltoiduna.

Mõnukurgid.

Ained: 5-6 hapukurki, 150g keedetud või suitsusinki, 25g riivitud juustu, 1 kõvakskeedetud muna, 2spl vahukoort, vähe pipart, pool tl suhkrut, tarretis nr 245 järgi.
Sink lõigatakse hästi peeneks, muna hakitakse, vahukoor vahustatakse, segatakse kõik ained, ka juust, lisatakse juurde pipart ja vähe suhkrut. Kurgid lõigatakse pikuti lõhki, seemned võetakse välja, iga kurgipoole sisse täidetakse nimetatud segu, seatakse lamedale taldrikule või vaagnale ja ilustatakse tarretisega.

Ehtimistarretis (aspik).
Ained: 3-5 lehte punast kalaliimi, 3-5spl vett, äädikat, soola.
3.5 lehte punast kalaliimi leotatakse 5spl keevas vees, lisatakse juurde äädikat ja maitse järgi soola, siis valatakse õige õhukeselt märgadele taldrikutele ja tarvitatakse peale jahtumist või triipudeks, lehtedeks jne lõigatult.

No nii. Alustasin tarretisega ja päris omamoodi. Esiteks tuleb mul tunnistada, et pole želatiiniga miskit moodi sõber, olgu ta siis lehtedena või pulbrina. Ikka läheb asi nässu, kas ei tarretu üldse või tardub nii kivikõvaks, et üksnes järjekordse rändrahnuna me merekallast ehtida võiks.
Täna aga üritasin eriliselt loov ja tubli olla. Sõnaga leidsin kolm lehekest ja viskasin nad külma vette ligunema, vee asemel mõõtsin 1dl ägedat pihlakaveini,  üks MerMeri külalistest jõulu ajal kinkis meile, väänasin lehed kuivaks ja asetasin tilga veega potti kergelt soojenedes sulama, tõstsin poti tulelt ja segasin sisse veini. Et tarretis ikka hästi õhuline tuleks, otsisin uhke nelinurkse koogialuse ja valasin vedeliku sinna jahtuma. Seejärel tuli hää mõte, et kogu värk tarduks käppemalt külmkapis. Tegin sinna ruumi ja asusin ettevaatlikult alusega kapi poole teele. Poolel teel oli aga ees kokandushuviline koer Hummer, kelle otsa komistades pillasin poole elegantselt põrandale. Ülejäänu leidis siiski õnneliku lõpu külmkapis. Aga tundsin juba, et jalad, kuna olin ju jalgupidi selle mahaloksunud tarretise sees, tarrenduvad. Koerast polenud ka enam miskit abi, sest nuusutanud mahaloksunud vedelikku tõmbus ta sügavalt haigutades trepi alla lesima. Kuidagimoodi õnnestus küünitada käteräti ja kraanini ning märja rätiga ennast ja tarretist lahutada. Hunnik kallist aega kulus veel selleks, et paekivi kleepuvast ollusest puhtaks küürida.
Pole midagi, lohutasin ennast, ka parimatel meie seast juhtub ...
Asusin erutava suupiste kallale. Arvestades, et sibulasööjaid meie majas on ehk kaks (Jaan ja mina), võtsingi kaks suurt Peipsiääre sibulat, koorisin ja lõikasin kummagi viieks parajalt paksuks viiluks. Kuna nisujahu ja sellega seoses ka riivsai pole moes, võtsin seeasemel toiduteadlikuna täisterariivleiva.
Sibulad kooritud, pisukese soolaga üle raputatud, lõin ühel taldrikul muna lahti ja teisele raputasin nii detsiliitri jagu täisterariivleiba. Pannile läks paras tükk võid särisema, margariini meie majas ei leidu.
Esimene kahtlus tekkis siis kui sibularattad olid leivaga paneeritud - nad nägid välja pehmelt öeldult mudakarva. Aga ehk muutuvad ilusaks ja kuldpruuniks või sees mõnuledes, käis pisuke lootus peast läbi. Ei muutunud, olid endiselt ühed kolepruunid sibularattad. Kuigi maitsvad!
Ohates saatsin oma loomingu prügikasti. Puhastasin taldrikud ja panni ning haarasin käe riivsaia järele. Siis tuli aga meelde, et meie tervislikus kodus riivsaia polegi. No olgu-olgu, nisujahu ju oli, seega tulid lauale kaks uut suurt sibulat, kooritult ja viilutatult, uus lahtiklopitud muna ning pisem peotäis nisujahu. Olin nii tegutsemisest hõivatud, et alles mingi kahtlane matsutamine mu pea prügikasti poole suunas. Ja kastis oli Hummerkoera pea! Kiirelt lisan, et peast edasi oli alles ka ülejäänud koer. "Kastist välja!" röögatasin ja sealt ta kaduski sibularõngad hambus ...
Retsepti juurde tagasi tulles - muna ja jahuga paneerituna, võis praetuna nägid rõngakesed välja isukad ja soovitan siiralt kas omaette eelroaks veini või õlle kõrvale või praele lisaks. Aga kõige maitsvamad on nad tuliselt, kuigi sõime ära ka viimased ja jahtunud.
Õnneks mõnukurkidega kummalisi vahepalu ei tekkinud. Ainult et suhkru unustasin lismata ja vahukoore järgi minnes avastasin, et vahukoort polegi. Õnneks oli alles 30%-list hapukoort, mis minu arust passis täidisesse igati. Ja võibolla oleks kurgid pidanud olema pisut suuremad ja seest vedelamad, sest minu Peipsikandist pärit krõmpsudest hapukurkidest oli sisu välja uuristamine paras kunsttükk.
Nojaa, väike apsakas oli see, et pärast kurkide fotosessiooni avastasin, et olin kaunistustarretise külmkappi unustanud. Aga minu ja Jaani ja Hummeri arust nii mõnusa täidisega kurgid ilustamist ei vajanudki.
Ja veel leidsime üheskoos, et nii erutav suupiste kui mõnukurk sobib endal teinegikord teha ja soovitan Sul, lugeja, siiralt nendega katsetada. Aga tarretise võid ära jätta.
Oleksi pidanud ise ka ta ära jätma, sest iga kord kui külmkapi ukse avan, vahib ta mulle võdisedes ja küsivalt otsa. No mida paganat ma temaga edasi tegema pean?