Lootsin, et ehk "Moodsast perenaisest" abi tuleb. Esimeste sirvimiste järel avastasin, et kotlette nagu polegi. Ühed taimetoidu omad jahh, olid. Pikema põrnitsemise järgi selgus, et päris kotletid ikka ka sees, pealkiri oli pisut segadusse ajav, aga tegemisõpetus õnneks nii väga enam polnud.
Lihakoogid ehk kotletid.Ained: 1kg sea- ja vasikaliha, 1 kümnesendine sai, 1 sibul, noaotsatäis pipart, soola, 2 lusikatäit hapukoort, 2spl Bonat või võid ja peotäis keedetud, kooritud kartuleid, 2 muna. Muna võib soovi korral ka ära jääda.
Liha ja sibul lastakse kaks korda läbi masina, sai leotatakse vees, pigistatakse kuivaks ja hõõrutakse lusikaga puruks või lastakse läbi masina. Liha, sai, noaotsatäis pipart, maitse järgi soola, 2 lusikatäit hapukoort, lusikatäis sulavõid, peotäis läbimasindatud keedetud kartuleid ja 2 muna kastetakse hästi segi ning valmistatakse käte või noaga piklikud, pooleteise sõrme paksused pätsid. Need praetakse pliidil kuumal pannil vähesel tulel 5 minutiga mõlemalt poolt võiga pruuniks.
No nii, esimene probleem, kust saada kümnesendist saia ja kuipalju teda ikka vaja läheks. Arvestades sellega, et lihakoguse ja muu siis ka vähendasime poolele, kuna horde sõpru hetkel külla tulemas polnud. Saiaga on üldse pahad lood, sest kuna me poe omi praktiliselt ei tarbi, siis polnud halli kassi aimugi, mida võtta. Võetud sai Juuli sai, kuna silma jäi, et sellesse pole lisatud suhkrut. Kuna 180-ne grammine saiake maksis täpselt 33 senti ja meie kasutasime sellest kotleti tarvis 20 grammi, siis arvan, et jäime enam-vähem Adeline ette nähtud saia eelarvesse.
Järgmine probleem, õiget vanaaegset (loe "veneaegset") vändaga hakklihamasinat endal pole, aeg-ajalt raatsib seda meiega jagada õde Merle ja midagi märkimisväärset leidnud pole, siis ... Nojaa, mõnede aastate eest avastasime Itaaliast pärit miniatuurse vändaga hakklihamasina, aga nagu võiski karta, valmistab ta lihast ka pisikesi miniatuurseid hakklihakoguseid. Sobilikud nukukööki. No muidugi ma tean, et ägedaid elektrilisi lihahakkijaid on lademes olemas ja nii mõnigi klapiks kokku meil kodus olevate köögikombainidega ... aga nii väga igatseks seda vändaga ja pisut arhailist.
Seega läksime alatult kergemat teed ja haarasime Rakverest, kuhu saatus meid selleks päevaks tõi kaks portsu lihaveise delikatesshakkliha. No olgu, olgu - polnud ta enam vasikas, aga kuna sea üldse kõrvale jätsime, siis ehk piisas kuldseks keskteeks.
Masina puudumisel riivisin pisema Peipsiääre sibula ja ohh, kuidas nutsin, sibula pärast. Paganama kange oli. Ülejäänud sai tehtud retsepti järgi ja see, mis valmis tuli, leidis kiituse kogu perekonnalt.
Kuna kotletis oli nii saia kui kartulit, siis leidsime üksmeelselt, et kõrvale piisab lihtne kurgisalat, mille puhul, kuigi salatit oleme sadu kordi teinud, järgisime Adeline
Kurgid hapukoorega
retsepti, ainult et kohandades seda meie pisikese pere kogustele.
1 pikk kurk
1dl hapukoort
peotäis hakitud tilli
tilk äädikat
soola
Vastupidiselt tavalisele tegevusele, et viilutad kurgid kaussi ja lisad siis ülejäänud ained, tegime Adeline soovituse järgi, mis käskis esiti kõik, peale kurgi segada kaussi valmis ja sinna lisada viilutet kurgid. Ja oli maitsevahe, ausõna.
Muuseas, viimasel ajal kasutame vaid 30 protsendilist hapukoort, kahjuks teised on kuidagi vesiseks jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar