Krudisev lumi ja sidrunikreem.

Avastasin, et oma pisukese postituse ajaloos magusani polegi jõudnud. Ja siis meenus facebookis ühele eelnevale blogipostitusele tulnud Piret Tarto kommentaar, et kui sidrunikreemi tegema hakkame, tormaks ta kohe külla.
Huvitav, huvitav - aga see retsept oli kuidagi kahe silma vahele jäänud.
Kohe aga retseptini ei jõudnud, sest Hummerkoer, kes pikalt akna all päikeses päevitunult sellest vist ära tüdines, mu juurde tuli, ninaga togis ja ette pani üks pikem jalutuskäik teha.
Hakkasime riietuma kui Hummer ärevalt päris: "Kus peremees on?". Enne kui vastata jõudsin, nuhutas ninaga õhku ja tegi paar sammu teise korruse poole. Siis kuid meenus talle, et trepp ja teine korrus on keelatud maa ning niutsudes heitis loomake trepi ette viimaseks astmeks.
"Hummer, rahune, peremees on oma uue maaliga ametis, kuid lähen ja küsin, kas viitsib meiega jalutama tulla."
Milline rõõm oli astuda tuuletusse päikselisse päeva. Mõni meist kohe kippus lumes selga sügama.
Laisalt jaalutades läbi küla, läbi metsa ja taastulles päikseliselt särava merekalda kaudu kodu poole kumises ikka mõttes see salapärane sidrunikreem.
Kodus otsisingi õige lehekülje üles ja oma ehmatuseks lugesin, et taas on üheks tegijaks mulle arusaamatult keeruline želatiin.








Sidrunikreem

Ained: 6 muna, 200 või 150g suhkrut, 2 sidrunit või sidrunhapet, 3/4 klaasi vett, 6 lehte punast ja valget kalaliimi.
6 munarebu peksetakse suhkruga vahuks, juurde lisatakse kahe sidruni mahl. Poole klaasi keeva vee sees leotatakse 6 lehte kalaliimi. Munavalged lüüakse vahule. Hõõrutud rebu juurde valatakse läbi sõela liigutades leotatud kalaliim ja siis lisatakse kohe munavaht kergelt tõstes hulka.
Selle toidule peab panema munavalgevaht ruttu juurde, muidu läheb toit liiga ruttu paksuks ja on rikutud.

Kuna meil ei ole nii suurt sööjaskonda nagu paistab, et Adeline peres, siis taandasime kõik ained kahe kolmandiku võrra. Tarretamisaineks võtsin poolteist želatiini lehte, paisutasin neid minutit viis külmas vees ja sulatasin ühe detsiliitri jagu kuumas vees.
Munad suhkruga läksid kenasti õhuliseks, nii ka teises potis vahustet munavalge, segasin rebudele sisse sidrunimahla ja vahustasin veelgi. Seejärel segasin rebusegu jahtunud želatiiniga.  Kuna muna, sidrunimahla ja želatiinisegu tundus kahtlaselt vedel, asetasin kausikese Adeline käsust hoolimata hoopiski kümneks minutiks külmkappi. Ega ta seal päris palju paksenenud polnud, aga võtsin välja ning segasin kokku munavalgevahuga, asetasin serveerimispokaalidega külmkappi. Paarikümne minuti pärast kontrollides selgus, et asi pole vist päris õige, kuna pokaali ülemisse poolde oli koondunud munavaht, aga alumisse munakollase segu. Ei hakanud nutma, seeasemel võtsin pokaalid välja ja segasin hoolega läbi. Tegin sama veel paar korda tunni jooksul ja tulemuseks oligi ühtlane ja kohev sidrunikreem.
Seega taaskord tõdesin, et ka vanadesse retseptidesse tuleb suhtuda pigem loovalt, mitte tähte tähelt järgida. Sest paratamatult kolmveerandsajandi jooksul muutub vähemalt tehisainete ( želatiin ) koostis.
Aga raskemad asjad ootavad ees. Reedel tuleb nädalake maitsestatud soolvees marineerunud vasikaliha mähkida leivataignasse ja siis ahju küpsema panna. Õnneks on meil oma leivaproua Kai, kes lahkelt portsu tainast mulle lubas. Aga temagi hoiatas, et ülesanne ei pruugi lihtne tulla.